"Kardan, et kui "tunnustus" piirdub aukirja ja sooja käepigistusega, võib juhtuda, et vähesed leiud, mis muinsuskaitseametisse jõuavad, jäävad edaspidi sinna jõudmata. Ja ma ei räägi hetkel endast," viitas Jegor Klimov kirjas muinsuskaitseametile.

Septembri alguses oli hobidetektorist Klimov koos arheoloog Marika Mägi ja veel kolme inimesega otsimas muistiseid erinevates kohtades Saaremaal. Juba esimeses väljavalitud kohas, Kesk-Saaremaal kahe põllumassiivi ja metsatuka vahelisel alal tulid esimesed leiud. Kuid ei midagi erilist.

Õhtuks olid nad jõudnud naaberkinnistu servale ja pärast omanikult loa saamist alustasid järgmisel hommikul uuesti otsinguid. Leide tuli rohkem, kuid ühel hetkel otsustasid nad asjad pakkida ja järgmisse kohta minna.

Siis tuli ootamatult kullaleid. "See oli korralik sõjahüüd, mis üle metsade kajas," meenutas Klimov kaks nädalat hiljem Saarte Hääles ajaloolise leiu esimeses kajastuses. 

Leiu teeb muinsuskaitseameti kinnitusel ennekõike väärtuslikuks just see, et Rooma rauaajast (2.–3. sajandist) on Saaremaalt ja Lääne-Eestist muistiseid vähe teada. 175-grammisele kuldvõrule lisaks leiti maapinnast sõlgi, sulanud hõbedat ja vöönaastusid. Kõik ilmselt kunagised ohvriannid, mis kogumina annavad täiesti uue pildi Muinas-Saaremaa paiknemisest Skandinaavia kultuuriruumis seni arvatust sootuks varem.

Alguses tõi leid kaasa palju positiivseid emotsioone, kuid üsna kiiresti pööras asi inetuks. 

Klimov kirjutas septembri lõpul pöördumises muinsuskaitseameti ja arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu poole, et muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas ütles talle juba esimesel kohtumisel, et mingit leiutasu pole tal lootust saada. 

Soovi korral võivat riik hüvitada vaid Klimovi kütusekulu, öelnud Kadakas.

Klimov nõudis riigilt tungivalt autasuraha ehk 50 protsenti kullast käevõru väärtusest ja riigiametnikud vastasid, et ei saa maksta, kuna võru polnud juhuleid. Lõpliku ei ütles novembri alguses muinsuskaitse nõukogu.

Küll aga vihjas muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie 24. oktoobril Jegor Klimovile saadetud e-kirjas võimalikule erakorralisele premeerimisele.

"Leiuautasu mittemaksmine ei tähenda automaatselt, et leiu erakordsust arvestades uuringus osalejaid mingil muul, erakorralisel viisil ei premeerita," kirjutas Raie. 

Saarte Hääl proovis sellele vihjele kahe nädala jooksul muinsuskaitseametist selgitust saada. Tänase Saarte Hääle arvamusküljel kirjutab Ulla Kadakas, et tavaliselt makstakse ühiskonnas selle eest, mida on tellitud.

"Riik (rahvas) on otsustanud riigikogu kaudu, et teadust rahastatakse praegu sellises ulatuses, nagu seda tehakse. Kas see otsus on hea ja jätkusuutlik, on iseasi, kuid hetkel on olukord selline," kirjutab Kadakas.

Ulla Kadakas märkis, et muinsuskaitseamet on tunnustanud kullaleidu aasta leiu tiitliga ning muid premeerimise võimalusi nende eelarves ei ole."Kui Eestis leidub eraisikuid või organisatsioone, kes soovivad omalt poolt Saaremaa ajaloo uurimisele kaasa aidata ning meeskonda erakordselt premeerida, siis on see tervitatav," lisas ta.

Kadaka hinnangul tooks kõige suuremat ühiskondlikku kasu kuldvõru leiupaiga edasist uurimist toetava fondi loomine.