Kullaleidja tasu: kütuseraha ja käepigistus
Muuseumis avatakse täna kullaleiu ekslusiivne näitus

TÄNASEST ILMARAHVALE VAADATA: Foto rõõmustavast Jegor Klimovist on tehtud hetk pärast kuldvõru väljakaevamist. Tänasest saab ehet vaadata eksklusiivsel näitusel Saaremaa muuseumis, mis on avatud vaid viis päeva.

FOTO: Marika Mägi

"Soovi korral võib riik hüvitada minu kütusekulu." 1700 aastat vana hindamatu väärtusega kuldvõru leidja detektorist Jegor Klimov tunnistas, et sellise repliigi kuulmine võttis tuju ära.

"Kardan, et kui "tunnustus" piirdub aukirja ja sooja käepigistusega, võib juhtuda, et vähesed leiud, mis muinsuskaitseametisse jõuavad, jäävad edaspidi sinna jõudmata. Ja ma ei räägi hetkel endast," viitas Jegor Klimov kirjas muinsuskaitseametile.

Septembri alguses oli hobidetektorist Klimov koos arheoloog Marika Mägi ja veel kolme inimesega otsimas muistiseid erinevates kohtades Saaremaal. Juba esimeses väljavalitud kohas, Kesk-Saaremaal kahe põllumassiivi ja metsatuka vahelisel alal tulid esimesed leiud. Kuid ei midagi erilist.

Õhtuks olid nad jõudnud naaberkinnistu servale ja pärast omanikult loa saamist alustasid järgmisel hommikul uuesti otsinguid. Leide tuli rohkem, kuid ühel hetkel otsustasid nad asjad pakkida ja järgmisse kohta minna.

Siis tuli ootamatult kullaleid. "See oli korralik sõjahüüd, mis üle metsade kajas," meenutas Klimov kaks nädalat hiljem Saarte Hääles ajaloolise leiu esimeses kajastuses. 

Leiu teeb muinsuskaitseameti kinnitusel ennekõike väärtuslikuks just see, et Rooma rauaajast (2.–3. sajandist) on Saaremaalt ja Lääne-Eestist muistiseid vähe teada. 175-grammisele kuldvõrule lisaks leiti maapinnast sõlgi, sulanud hõbedat ja vöönaastusid. Kõik ilmselt kunagised ohvriannid, mis kogumina annavad täiesti uue pildi Muinas-Saaremaa paiknemisest Skandinaavia kultuuriruumis seni arvatust sootuks varem.

Alguses tõi leid kaasa palju positiivseid emotsioone, kuid üsna kiiresti pööras asi inetuks. 

Klimov kirjutas septembri lõpul pöördumises muinsuskaitseameti ja arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu poole, et muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi valdkonna juht Ulla Kadakas ütles talle juba esimesel kohtumisel, et mingit leiutasu pole tal lootust saada. 

Soovi korral võivat riik hüvitada vaid Klimovi kütusekulu, öelnud Kadakas.

Klimov nõudis riigilt tungivalt autasuraha ehk 50 protsenti kullast käevõru väärtusest ja riigiametnikud vastasid, et ei saa maksta, kuna võru polnud juhuleid. Lõpliku ei ütles novembri alguses muinsuskaitse nõukogu.

Küll aga vihjas muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie 24. oktoobril Jegor Klimovile saadetud e-kirjas võimalikule erakorralisele premeerimisele.

"Leiuautasu mittemaksmine ei tähenda automaatselt, et leiu erakordsust arvestades uuringus osalejaid mingil muul, erakorralisel viisil ei premeerita," kirjutas Raie. 

Saarte Hääl proovis sellele vihjele kahe nädala jooksul muinsuskaitseametist selgitust saada. Tänase Saarte Hääle arvamusküljel kirjutab Ulla Kadakas, et tavaliselt makstakse ühiskonnas selle eest, mida on tellitud.

"Riik (rahvas) on otsustanud riigikogu kaudu, et teadust rahastatakse praegu sellises ulatuses, nagu seda tehakse. Kas see otsus on hea ja jätkusuutlik, on iseasi, kuid hetkel on olukord selline," kirjutab Kadakas.

Ulla Kadakas märkis, et muinsuskaitseamet on tunnustanud kullaleidu aasta leiu tiitliga ning muid premeerimise võimalusi nende eelarves ei ole."Kui Eestis leidub eraisikuid või organisatsioone, kes soovivad omalt poolt Saaremaa ajaloo uurimisele kaasa aidata ning meeskonda erakordselt premeerida, siis on see tervitatav," lisas ta.

Kadaka hinnangul tooks kõige suuremat ühiskondlikku kasu kuldvõru leiupaiga edasist uurimist toetava fondi loomine.  

Tegemist oli ideaalse meeskonnatööga

Ohverduskoha leidmine oli puhas meeskonnatöö. Kohapärimusega aastakümneid tegelenud ajalooõpetaja oli pikki aastaid juhtinud tähelepanu just sellele alale, mille kohta rahvasuu teadis rääkida, nagu oleks tegu muistse ohverdamiskohaga. Kohalik elanik andis juba konkreetsema vihje leiukoha kohta koos esimese sealt leitud ambsõlega. 

Meie ekspeditsiooni esimesed leiud ei tõotanud mingit erilist leiukohta ning see oli üksnes aastatega tekkinud kogemus, mis ärgitas Marikat kohta ikkagi edasi uurima. Ümbruskonnas oli võimalikku muistist otsitud juba kevadel, siis küll mitusada meetrit kaugemalt alalt. Ja muidugi oleks ohverduskoha leidmine olnud samahästi kui võimatu ilma minu ja Kaupo vilunud detektorikäsitlemiseta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles