ERKI AAVIK: Autodidaktina autokoolis
"Parem sõiduoskus oleks lihtsaim ja odavaim ning parim eduhüpe liikluskorralduses," kirjutab staažikas sõidukijuht, muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Autokoolidest kuuleb avalikkus ju peamiselt siis, kui mõnes neist mingi jama on. Elu- ja lugemiskogemusi ristates julgen arvata, et enamik autokoolidest ja -õpetajatest on head ja tulevad kuidagi toimegi – niivõrd, kuivõrd turg võimaldab ja nõuab.
Turg ei nõua palju, sest meie kodumaine liiklus ei ole nõudlik. Kes ei usu, pangu oma sõiduoskused proovile mõnes päriselt suures linnas ja maades, kus liiklus(koormus) on meiega võrreldes tunduvalt suurem.
Uuendused liiklusõpetuses
Kuressaarest ja teistest mõnusatest elupaikadest kõnelemata, Tallinna naaberlinnas Helsingis – mis peaks ju ometi põhjamaiselt jahe ja rahulik olema – ning isegi Kuressaare naaberlinnas Riias ei saa siinsete harjumustega kaugeltki hakkama: enamikel linnatänavatel peab sõitma täpselt, see tähendab, et kummagi küljepeegli kõrvalt jääb naabri omani pigem toll kui meeter, sageli sent või paar.
Kui tahad üleüldse edeneda. Kui tahad liiklusesse sobituda, pead sellega hakkama saama tavakiirustel, vähemalt 40–50 km/h.
Kogu meie liikluskorraldus näib olevat keskendunud liikluse "rahustamisele", samal ajal kui paljude kogukondade liikluskorralduse eesmärk on ladusama, sujuvama ja seega nobedama liikumise korraldamine. Ja sellele on mõistagi orienteeritud ka liiklemise õpetus.
Autosõidu kahandamise kampaaniatest hoolimata sigineb meie liiklusesse autosid juurde, isegi Kuressaares, Pärnus ja mujal mõistlikes asumites on juba regulaarseid ummikuid, mida vaid tänu üldisele rahulikule elurütmile esialgu tõsise probleemina ei käsitleta. Tõepoolest, parem sõiduoskus oleks kõige lihtsam ja kindlasti kõige odavam ning üldse parim eduhüpe liikluskorralduses. Aga kuidas seda saavutada, kui turg ehk liikluskorraldus seda ei nõua, ei sunni ega vist isegi ei oota?
See, kuidas keegi liikluses käitub, sõltub kõigepealt isiku kaasasündinud omadustest, seejärel (kodusest) kasvatusest ja elukeskkonnast ning alles seejärel auto-koolis ja tänaval omandatust."
Maanteeameti eestvedamisel on küpsemas uuendused liiklusõpetuses. Eelnõu seletuskiri kinnitab: "Eelnõu eesmärk on ellu viia... Transpordi arengukavas aastateks 2014–2020 seatud eesmärke, et suurendada kõigi liiklejate, aga eelkõige jalakäijate ja sõitjate liiklusohutust, lihtsustada nõudeid seoses liikluses vajalike dokumentide, nende taotlemise ja kaasaskandmisega,... "
Tähtsaimat kool ei õpeta
Muidugi ei jäta ametnikud oma tabureti jalgu kindlustamata: kohe leiame eelnõust ka soovi "suurendada... järelevalve võimalusi". Siiski näib eelnõud lugedes, et soovitakse liiklusõpetuse keskendumist senisest rohkem sisulistele küsimustele, näiteks ka B-kategooria autosõitja tegelikule arusaamisele sõiduki vastavusest ohutu liiklemise nõuetele; samuti tegeliku sõiduoskuse lati pisukesele tõstmisele, muutes nõudeid neile, kes kolm korda (!!!) sõidueksamil läbi on kukkunud.
Aga kõige olulisemaid asju, mis liiklust, selle närvilisust ja ohtlikkust või siis sujuvust ja ohutust mõjutavad, ei reguleeri ükski norm ega õpeta ükski kool. (Nagu alati, otsin haiguse – vabandust: nähtuse – tegelikku põhjust.) See, kuidas keegi liikluses käitub, sõltub kõigepealt isiku kaasasündinud omadustest, nagu temperament, vaimsed eeldused; seejärel (kodusest) kasvatusest ja elukeskkonnast ning alles siis autokoolis ja tänaval omandatust.
Argliku loomuga (kuid rumalavõitu) juht sõidabki 90-alas "igaks juhuks" 85-ga, mõistmata, kuidas ta sellega lakkamatult ohtlikku olukorda loob. Hulljulge (mis pigem tähendabki rumal) teeb ohtliku möödasõidu igal võimalusel, ja kumbki ei anna endale aru, et tema tegevus või tegevusetus ohustab paljusid teisi nende ümber.
Kogenud autojuhid näevad pidevalt, kuidas just tihedas liikluses, ka ummikutes käituvad "korralikud" juhid: nad teevad küll kõike õigesti, kuid tähelepanuta jääb, et nihutades oma sõidukit paarkümmend või mõnikord kasvõi ainult paar sentimeetri edasi või jäädes seisma pisut varem, avaks ta tee teisele autole või koguni tervele liiklusvoole.
Sama lugu on selle sõidurea tajumisega: tegelikult pole vaja kummaltki poolt vaba meetrit, isegi poolt mitte. Jah, seda ei saa otseselt õpetada, aga ehk saab pideva ja kannatliku eeskujuga neid "korralikke" meelitada tähelepanelike, nutikate ja nõtkete hulka!