Tom Rüütel: töös peitub võti

Eesti töötukassa.

FOTO: Dmitri Kotjuh

"Kui käid tööl, on ka ühiskonnaelus kaasalöömine ja ühiskonda sulandumine hoopis lihtsam," ütleb töötukassa tööandjate nõustaja liikumispuude alal, saarlane Tom Rüütel.

Tom Rüütel, Töötukassa tööandjate nõustaja

FOTO: Erakogu

Eesti puuetega inimeste koja peaspetsialist HELEN KASK: Kui puuetega inimeste valdkonda tööle tulin, siis just erasektorist kuulsin sageli: "Väga tore, et te puuetega inimeste teemadega tegelete, aga need ei ole ju meie teemad." Kuidas sa seda nüüd töötamise valguses kommenteerid?

Nüüd on ikkagi asi muutunud sellepärast, et üha enam ettevõtteid tahab olla sotsiaalselt kaasavamad ning rohkem sotsiaalselt panustada. Nii tekibki mõtlemine, et tore, kui meie meeskonnas teeks tööd mõni erivajadusega inimene. Aga keegi ei taha olla "linnukese" pärast kaasatud. Tahame olla kaasatud, sest meil on oskused ja teadmised. Mõnikord võtamegi tööandjatelt hoogu maha ja ütleme, et te ju ikka tahate inimest, kes teeks ka tööd ja kes oskaks seda. Me ei müü erivajadust, vaid vahendame ikkagi inimest, kes oskab ja tahab tööd teha.

Samas, ega ma ole päris sellist hoiakut ka kohanud, et oskused ei ole üldse tähtsad. Pigem hakkavad tööandjad mõtlema, et pime võiks ka meil töötada või et ahaa, kurdiga tuleb niimoodi suhelda, ja meie kontor ei ole praegu ligipääsetav, aga väga lihtsate vahenditega saab selle ligipääsetavaks teha. Ja nii see lumepall hakkab veerema. Kui lumememm on valmis, siis saab inimene tööd ka teha ja loodetavasti saab selle tööga hakkama ka.

Millised on peamised probleemid puuetega inimeste jaoks?

Kõige suurem murekoht on ikkagi kodust väljasaamine ehk üldised sotsiaalteenused. Teine murekoht on kindlasti inimese enda motivatsioon tööle minna. Kolmas on oskused ja teadmised. Sageli ei ole just oskusi ja siis oleks vaja midagi juurde õppida või teadmisi värskendada.

Millised need probleemid motivatsiooniga on?

Riik ootab praegu, et osalise töövõimega inimesi oleks tööturul tunduvalt rohkem. Seega riik nagu sunnib neid ja niimoodi on iga muutus raske. Õppima minna on raske ja kui kodust välja ka ei saa, siis ongi üldine probleem motivatsioon – et miks ma peaksin üldse tööle minema või mis tööd ma üldse teha oskan?

Me ei müü erivajadust, vaid vahendame ikkagi inimest, kes oskab ja tahab tööd teha.” 

Mida ütled neile, kes küsivad, et miks ma peaksin üldse tööle minema?

Mina räägin näiteks tulevikust – et praegu oled sa kodus ja elad koos vanematega, tööl ei käi, aga ühel päeval näiteks surevad su vanemad ära. Või jäävad nii vanaks, et ei suuda enda ja ka sinu eest hoolitseda? Et mis siis saab? Töös peitub võti, kui sa käid tööl, on ka ühiskonnaelus kaasalöömine ja ühiskonda sulandumine hoopis lihtsam.

Kas sellised argumendid mõjuvad?

Jah, kindlasti, aga ma arvan, et motivatsiooni ülesehitamine võtab aega aasta, poolteist, kaks. Mõnikord isegi kauem.

Kes saaks aidata motivatsiooni tõsta, kui endal motivatsiooni kohe üldse ei ole?

Kui inimene hakkab töötukassas käima, siis korra kuus on tal töötukassaga kontakt. Sealt see motivatsiooni ülesehitamine hakkabki. Kaasates inimest erinevate teenuste kaudu, näiteks tööharjutusele, tööpraktikale, motivatsioonikoolitustele jne. Kui oled pikalt kodus istunud ja siis äkki pead mõtlema, et nüüd tuleb tööle minna, siis hästi ei kujutagi ette, millist tööd üldse teha. Samas keegi tegelikult ju päris täpselt ei tea, mis ülesanded uues töökohas antakse. Millised on kolleegid ja nii edasi. Tavaliselt on hirmul suuremad silmad kui asi väärt.

Ka neil, kellel ei ole erivajadusi, on täpselt samad probleemid. Ka nemad sageli ei tea, kuidas tööandjaga suhelda. Probleem on muidugi see, et kui töösuhe ei sobi, siis inimene, kellel on mõni erivajadus, hakkab probleemi siduma automaatselt erivajadusega. Näiteks kui käin tööl ja millegipärast katseaega ei läbi, siis hakkan kohe mõtlema, et see on seotud minu liikumispuudega ega julgegi enam kandideerida. Tõenäoliselt on põhjus ikkagi kuskil mujal. Muidugi, teinekord ongi vaja, et erivajadusega inimene saaks rohkem aega kohanemiseks. Aga see on koht, kus ka tööandjate nõustajad saavad kaasa rääkida ja inimene saab ka ise öelda, millega ta oma töös suurepäraselt hakkama saab. Ja et on vaja rohkem aega mõne võib-olla ootamatu asja jaoks.

Kas sa soovitad uude töökohta minnes neid teemasid avatult arutada?

Jah! Tööandjad oskavad sellega siis arvestada. Loodan, et keegi ei kandideeri töökohtadele, kus ta lihtsalt hakkama ei saa. Mina ei kandideeri näiteks tuletõrjujaks, ma oleksin seal äärmiselt kehv. Pigem tööandjale ikkagi ära rääkida, et näe, ma saan oma tööd teha küll niimoodi ja niimoodi. Inimene saaks nii võtta pinge maha ka tööandjalt.

Oletame, et no ei tule seda omavahelist klappi või ei saada teineteisest aru. Mida sellistes olukordades teha?

Siis tasubki meie, tööandjate nõustajate poole pöörduda. Töötukassas kutsutakse meid A-rühmaks (naerab). Päris palju on valdkonnas ka neid probleeme, et tööandja ei oska, ei mõista. 

Näiteks inimene jääb ratastooli ja tööandja küsib, et mis nüüd edasi saab, inimene tuli tööle tagasi, oli pikalt haiguslehel. Ja siis me leiame need sobilikud lahendused suhteliselt ruttu.

Või kandideerib tööle vaegkuulja. Tööandjal tekib kohe küsimus, kuidas ma temaga suhtlen. Ja siis läheb meie tööandjate nõustaja ja räägib, kuidas vaegkuuljaga suhelda. Näiteks, et selja tagant pole mõtet rääkida – ta ei märka. 

Kui keegi nüüd loeb ja mõtleb, mida oma eluga peale hakata, siis mis oleksid esimesed sammud, mida teha?

Kui inimene mõtleb, mida oma eluga edasi teha, siis see on juba samm number üks. Samm number kaks on läbi mõelda, millised on konkreetsed võimalused. Samm number kolm on see, et pöörduda näiteks karjäärinõustaja juurde ja arutada läbi, mis oskused praegu olemas on ja kas on vaja midagi juurde õppida. Mida kauem kodus olla, seda raskemaks kodust väljatulemine läheb. Peaaegu alati on lahendused olemas. 

Eesti puuetega inimeste koja peaspetsialisti Helen Kase intervjuu Tom Rüütliga ilmus detsembris ajakirja Sinuga erinumbris Tööle. 

Tagasi üles