KÜLA LOOD: Jõuludeks Viljandi siga ja aasta lõpp Hiiumaa ilutulestiku säras

PÜHAD UKSE EES: Kõue talu perenaine Tiina Tatter ühes sõber Mõmmiga ootavad jõuluks lapsi koju.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Liiküla Kõue talu rahvas sööb jõuluõhtul Viljandi siga ja saadab aasta ära Hiiumaa ilutulestiku saatel.

Kõue talu püüab rannamaantee ääres möödasõitjate pilku avara merevaatega, kuid elu ei ole ainult merevaade. Veel mõni aasta tagasi kasvatas Kõue talu ise sigu: ostis Valjala sigalast paar põrsast ja söötis neid lehmapiima, saiatükkide, pudru, keedetud kartuli ja jõusöödaga.

Nüüd ostab talu pühadeliha – jõuludeks telliti pool siga ja süldimaterjali – Viljandist. Valge kaubik toimetab lihakraami otse ukse ette, jääb ainult tasumise vaev.

Mandrilt hakkas pere pühadeks liha ostma siis, kui seakatk saarele jõudis ja seapidamine ära keelati, räägib Kõue talu perenaine Tiina Tatter (55). Seapidamise keelamisest võib Kõue rahvas veel aru saada, kuid hullem on lugu kalapüügiga.

Punase kala kohta kuuleb viimasel ajal selliseid hirmulugusid, et poest seda enam osta ei julge. Hea, kui saab ise võrke laskmas käia. Paraku saab taluperemees Siim Tatteril (58) võrguluba selle aastanumbriga otsa.

Väntsutamine hakkab vastu

Uuest aastast antakse luba korraga vaid seitsmeks päevaks. Internetti Kõue talus ei ole, seega tuleb Siimul loa uuendamiseks käia korra nädalas 40 kilomeetri kaugusel Kuressaares. Selline väntsutamine on liig mis liig. Pealegi tõstis riik püügitasu. Seni maksis ühe kuu võrguluba 13 eurot, nüüd maksab nädalane püügiõigus 7 eurot. "See on nii kallis, et parem võta juba poest," kurdab Siim.

Enne jaanipäeva sai Kõue peremees inspektoritelt röövpüügi eest 300 eurot trahvi:  meres oli võrke lubatust rohkem. Nüüd saab Eesti riik kalapüügi teemal sarjata isegi jõululauas. "No kurat lahti! Vene ajal olid külad inimesi täis, aga Eesti riik tegi maaelule 1:0," pahandab Siim Tatter. "Olen siin terve elu elanud ja suren ka, aga merele enam ei saa."

Üldiselt on Kõue inimesed eluga siiski rahul. Laudas on kaks lüpsilehma, kaks vasikat ja pull, kelle tee viib jaanuaris paraku tapamajja. Suvel söövad loomad kodu külje all mere ääres karjamaal. Tiina ütleb, et nende lehmad on lihatõu ristandid ja annavad vähe piima. Suurema osa joovad ära vasikad, kuid ega värske piim pererahvalgi külgi mööda maha jookse. Kõlbab juua ning kulub piimasupi ja pudru tegemiseks.

Punase kala kohta kuuleb viimasel ajal selliseid hirmulugusid, et poest seda enam osta ei julge.”

Talus elavad kanad, part ja üle 20 jänese. Lisaks kasvatab pererahvas kartulit, kurki, porgandit, sibulat ja peeti. Kartulisaak tegi tänavu rõõmu: kartulid olid suured ja neid oli palju. Talu põllulapp pole lihtne harida, see on erakordselt kruusane. Künda ja sõnnikut laotada saab traktoriga, aga kõplamine pole lihtne töö. Võtab naha märjaks, kõblas põrkab kiviklibult pidevalt tagasi.

Kõue talu hoovis on vägev tiik, juba nõukogude ajast, kus elavad kogred. Elavad nagu akvaariumikalad, söögiks neid ei tarvitata. Kui lapsed vahel mõne välja õngitsevad, lastakse see tiiki tagasi.

Valdavalt metsa vahel kulgeva rannamaantee ääres paistab Kõue talu avara merevaatega silma. "Kõik räägivad, et meil on kena vaade. Turistid seisatavad ja pildistavad," ütleb Kõue talu perenaine. Tiinale meeldib mere ääres elada. Meri on vaheldusrikas. Torm ja udu käivad asja juurde, aga jääle minna Tiina pelgab. "Ma lihtsalt ei usalda jääd," põhjendab ta. Tormiga lööb muda kaldale ja siis tuleb vänge mudalõhn ära kannatada. Öeldakse, et meri õitseb.

Pood 17 kilomeetri kaugusel kodust

Liiküla on kuulunud nii Leisi kui Mustjala valla koosseisu, kuid pigem kaldub sealne rahvas omaks pidama Mustjalat. Diabeetikust Tiina poereis viib teda nüüdsel ajal siiski 17 kilomeetri kaugusele Leisi alevikku, sest Leisis on ka apteek, Mustjalas enam pole.

Tiinal ja Tiidul on neli last, tütar ja kolm poega. Tütar elab Soomes, pojad mandril. Ka on nende kasvatada lapselaps, kes käib Mustjala põhikoolis.

Pühade ajal saavad Kõue talu vanad ja noored kokku. Aastavahetusel Liikülas enam ilutulestikku ei lasta, loomad ei kannata paugutamist. Ilma saluudita mereäärsed siiski ei jää: üle mere Hiiumaal Sõru sadamas käib alati vägev pidu. Sombuse ilma korral tuleb leppida ähmaste sähvatustega, aga selge ilmaga paistab kogu ilutulestik päris kenasti Kõue talu hoovi peale. Ja mitte ainult. Põhjatuul toob Sõru sadamast üle Soela väina isegi muusikat.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles