SEPTEMBER: Kuldne pilguheit Saaremaa kuninglikule muinasajale

TÕMBENUMBER: Ohverduspaiga leide käis mõnepäevase eksklusiivse näituse jooksul Saaremaa muuseumis uudistamas ligi 800 ajaloohuvilist. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Nüüd ma mõistan, mida tundis Guglunk*," vastab arheoloog Marika Mägi küsimusele, kas haruldane kullaleid talle ka mingi teadusvälise kogemuse andis. Kui septembris Kesk-Saaremaalt avastatud muistse ohverduspaiga leidude hulgas poleks olnud haruldast kuldvõru, ei oleks avastus pooltki nii suurt ažiotaaži tekitanud.

Värske arheoloogia aastakiri Tutulus nendib, et Eesti arheoloogias oli tänavu kolm tähtsündmust: uus muinsuskaitseseadus, läbi aegade suurim kullaleid ja tõsiasi, et esmakordselt ajaloos jäid kõik arheoloogia uued rühmagranditaotlused vanade lõppemisel rahastuseta. Kullaleid põimib kõik kolm sündmust omal moel kokku.

Esiteks. Uue muinsuskaitseseaduse üks eesmärke on muuhulgas ka detektorismi tõhusam reguleerimine ja muististe rüüstamise ohjeldamine. Kuningliku kuldvõru leidnud detektoristi leiutasuta jätmine tekitas päris tõsise lainetuse nii hobiotsijate skeenel kui ka laiemalt. Millise signaali andis riik sellega ajaloohuvilistele? Arheoloogiaajakiri küsib retooriliselt: kui palju selliseid kuldvõrusid ja muid muinasaegseid väärismetallist peitvarasid on juba koha leidnud kodu- ja välismaistes erakogudes? Saame näha, kas otsustajad jõuavad millalgi arheolooge abistavate hobiotsijate tegevuse uue mõtestamise ja praeguse leiuautasu käsitluse avardamiseni.