Taksojuht: Kui teised pidutsevad, oleme meie tööl

KUHU SÕITA SOOVITE? Heatujulisel Lea Aidal läheb taksoroolis 25. tööaasta.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lea Ait oli kodusaarel juba tosin aastat taksorooli keeranud, kui ta kolmteist aastat tagasi Saaremaa tolmu jalgelt pühkis, et mõnda aega sama ametit Helsingis proovida.

Kuressaares põhjanaabreid sõidutades oli saare naine soome keele enam-vähem suhu saanud. Helsingis tuli tal aga poolteiseks kuuks koolipinki istuda, et õppida, kuidas Helsingi 67 linnaosas liigelda.

“Eksamil küsiti, kus asub üks või teine asutus, teater või tänav. Peast pidime vastama. Karm eksam oli. Isegi mitu soomlast põrus,” meenutab Lea 13 aasta tagust aega.

Töö suurlinnas tähendas Karala külast pärit saarlasele elukooli. Enne Helsingis tööle asumist oli ta ses linnas käinud paar korda. Nüüd tunneb staažikas taksojuht Soome pealinna palju paremini kui Tallinna. 

“Liikluski on seal rahulikum. Jalakäijad tänavad vöötraja ees peatunud sõiduki juhti peanoogutusega. Kuressaares tormavad telefoni näppivad noored kapuutsi varjus kasvõi autorataste alla,” võrdleb Lea.

Taksojuht teenis Soomes hästi. Ometi ei meelitanud suurlinna tulede sära naist Soome jääma.

“Läksin sinna selleks, et natuke rohkem teenida. Sain seal teenitud palgast korteri remondi ära teha,” ütleb taksojuht. 

Ja tuli koju tagasi.

Karala külas sündinud ja kasvanud Lead hakkas autojuhtimine huvitama juba kooliplikana. Juhieksami sooritas ta 17-aastasena, kohe pärast keskkooli. 

Saaremaa autobaas pakkus neiule tööd sekretär-masinakirjutajana.

Rallituhinas käis üle katuse

Tol ajal korraldas ühing Autom populaarseid rahvarallisid, jäärajasõite ja muid autospordivõistlusi. Lea ei saanud kõrvaltvaatajaks jääda, sättis aga oma Lada rahvarallidel meeste kõrvale stardijoonele. 

“Olen ka üle katuse käinud. Auto ei püsinud teel. Õnnetuse järel nägin vaid kaardilugeja saapataldu: tiimikaaslane püüdis esiaknast välja pääseda. Mina ei saanud turvavöödki lahti.

“Kuressaares tormavad telefoni näppivad noored kapuutsi varjus kasvõi autorataste alla.” - LEA AIT, taksojuht

Viga me ei saanud. Auto tõsteti ratastele ja tehti korda,” meenutab Lea. 

Õnnetus visal saarlasel roolikeeramise isu ära ei võtnud, vastupidi: Lea võttis seda kui kogemust.

Kui Kuressaare bussijaama uus hoone valmis sai, pakuti Leale seal tööd kassapidaja ja jaamakorraldajana. 

1994. aastal istus ta Saare Taksos dispetšeritooli ja aasta hiljem tegi 1. oktoobril esimese sõidu juhina.

“Üks juhtidest läks Venemaale tööle ja pakkus oma autot mulle,” räägib Lea, kuidas tema taksojuhi karjäär alguse sai. Esimene tellimus tuli Vallimaa tänavalt. Kui majast väljunud mees nägi takso roolis naisterahvast, kohmetus vist temagi. Sõit viis baari.

Sihtkohas palus kunde juhil natuke oodata, tuli mõne aja pärast tagasi ja ulatas talle šokolaaditahvli.

Taksojuhi elu pole meelakkumine

Tõsi, veerandsaja aasta sisse on mahtunud ka ebameeldivamaid hetki: alles hiljuti jättis üks noormees sõidu eest maksmata. Lea pidi detektiiviks hakkama, sai sõitja isiku teada ja tegi avalduse politseile. Ent sellest polnud kasu.

“Õnneks on tänamatuid kliente vähe. 90ndate aastate lõpus, kui üks kantpea, suur kuldkett kaelas, oma mersuga mu autot rammis, olin tõesti hirmul,” meenutab taksojuht.

Kuigi just nädalavahetustel ja pühade paiku on taksojuhtidel eriti palju tööd, veedab Lea jõulud alati koos pere ja sugulastega lapsepõlvekodus Karalas. Nii ka seekord. Aga aastavahetusel läks kõik, nagu amet nõuab: “Kui teised pidutsevad, oleme meie tööl.”

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles