/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/08/12859438t1hab03.jpg)
Milline lind on 2020. aasta linnu tiitli pälvinud tuttpütt, mille poolest hakkavad silma aasta orhidee soo-neiuvaip ja aasta seen Alpi põdrasamblik?
Tuttpütt, nahkhiir, soo-neiuvaip ja Alpi põdrasamblik – aasta 2020 tegijad
Aasta linnu pulmatants lööb vaataja pahviks
/nginx/o/2020/01/08/12859439t1h4df8.jpg)
"Oma eriliste kommete ja välimusega on tuttpütid juba aastaid mulle suurt huvi pakkunud," kirjutab loodusfotograaf Karl Jakob Toplaan. "Tasub vaid märgata uhket tutti linnu peas ja teadvustada, et see ongi aasta lind 2020.
Saaremaa oma rohkete rannikujärvede ja laidudega on tutt-püttidele sobiv elupaik ning kindlasti on paljud neid ka oma silmaga näinud.
Mina mäletan oma esimest kohtumist tuttpüttidega väga selgelt. See oli ajal, mil hakkasin suuremat huvi tundma veelindude vastu ning samuti oli mul soov neid pildistada spetsiaalse ujuva varjega. Otsides varje jaoks sobiva sügavusega järve, leidsin end ühe jäänukjärve kaldalt silmitsemas minu jaoks võõrast lindu. Kes oli see tundmatu pika kaela, pika terava noka ja uhke püstise tutiga lind, kes minu tähelepanu kohe köitis? See oli tuttpütt.
Muidu tagasihoidliku välimusega lind ongi oma nime saanud musta tuti järgi. Samuti on tuttpütil uhke roostekarva krae, mis koos tutiga vajadusel kohevile aetakse. Tutt aetakse püsti ja krae puhvi siis, kui on tarvis näidata oma edevust vastassugupoolele või rivaalidele. Seistes järve ääres ning jälgides energilisi ja ringiaskeldavaid pütte, olin kindel, et see järv on õige koht varje jaoks, mille abiga saan minna järve peale nende põnevate lindude elu lähemalt jälgima.
See oli kevadine aeg ning pütid olid alustanud oma aastaringi kõige uhkema vaatemänguga – pulmatantsuga. Teineteisesse kiindunud linnud sätivad end rinnad vastamisi, kael sirutatakse välja, krae ja tutt aetakse kohevile ning sellele järgnevad tantsusammud. Tantsusammudeks on pea – tuti ja krae – hoogne raputamine ning graatsilised nokatõmbed läbi tiivasulestiku. Kõik see toimub pehme tooniga naksatuste ja krooksatuste saatel. Kui isaslind leiab, et on õige aeg, kingitakse kallimale üks kena veepõhjast leitud vetikas, ise samal ajal end nii kõrgele ajades, et jääb mulje, nagu seisaks linnud vee peal.
Kui pulmatantsu esimest korda lähedalt nägin, olin pahviks löödud. Tantsusamme tehti iga kord, kui toiduotsingute vahepeal kokku saadi. Paari vahele sattunud rivaalid löödi minema, kasutades oma külmrelva – nokka.
Pulmaajale järgneb vaikne aeg, siis istutakse oma veetaimedest tehtud ujuval pesal ja haudutakse mune. Kui pojad kooruvad, algab teine huvitav aeg. Sebramustrilised tibud ronivad pärast koorumist vanematele selga ning nõndaviisi parvetatakse ja nõutakse süüa terve kevad/suvi, kuniks enam vanemate tiibade vahele ära ei mahu.
***
Aasta loom - salapärane nahkhiir
/nginx/o/2019/07/23/12398132t1hb89f.jpg)
"Nahkhiire valimine aasta loomaks on igast küljest vaadatuna suurepärane uudis," leiab saarlane Karl Hendrik Tamkivi, kes kahe aasta eest pälvis oma uurimistööga nahkhiirte poegimiskolooniatest Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursil teise preemia.
Salapära ja väärarvamusi jätkub nende loomakeste juures ohtrasti ning seega saavad kõik huvilised sel aastal kindlasti rohkelt uusi põnevaid teadmisi. Aasta loom on intrigeerivam ja huvitavam kui kunagi varem!
Meile talvituma jäänud nahkhiireliigid on praegusel hetkel kõik talveunes mõnes varjulises, püsiva temperatuuriga kohas, näiteks keldrites. Looma keha on puhkeseisundis, et vältida külmal ajal suurt energiakulu, ning seega ei tohiks neid praegusel ajal häirida. Kuna meie nahkhiireliigid toituvad suuresti lendavatest putukatest, keda talvisel perioodil ei leidu, on unest üles aetud nahkhiirte saatus enamasti õnnetu lõpuga. Leides mõne seinal rippuva talveunes nahkhiire, tasub ruumi temperatuuri tehislikult mitte muuta ega proovida looma kuidagi "aidata". Talvituvad nahkhiired on meie heitlike ilmaoludega hästi kohastunud.
Eesti nahkhiirte seisukorra kohta ei ole ka oma ala ekspertidel päris head ülevaadet. Isegi liikide arv on lahtine: mõni väidab neid olevat 12, mõni 14 – konsensust saavutatud ei ole. Nahkhiirte põnevate käitumismustrite ja elupaigaeelistuste kohta on info lünklik ning liikide arvukust ja leviala konkreetselt paberile pandud ei ole. Keeruliseks teeb olukorra veel asjaolu, et ühe liigi jaoks ideaalne elupaik teisele jälle absoluutselt ei sobi. Saaremaa nahkhiirte käekäigu kohta teame samuti veel liiga vähe, kuid oma teadustöö raames on mul olnud au kokku puutuda vähemalt seitsme eri liigiga.
Nahkhiirte aasta on suurepärane võimalus kutsuda kõiki üles oma nahkhiirevaatlusi näiteks Elurikkuse andmebaasi sisestama, et koguda väärtuslikku informatsiooni. Head nahkhiire aastat kõigile loodusesõpradele!
***
Aasta orhidee soo-neiuvaip
Maie Meius, botaanik, Oesel Studium MTÜ tegevjuht:
/nginx/o/2015/10/06/12102179t1h490f.jpg)
Soo-neiuvaip on imeilus ja huvitav lill, aasta orhidee tiitlit igati väärt! Meie käpalistest on ta suursugustele orhideedele kõige sarnasem. Tema eriline tunnus on pitsilise servaga õiekatteleht. Selle lille kohta on poeetiliselt öeldud: kui soo-neiuvaip õitseb, oleks nagu liblikaparv maandunud. Tõeliselt kaunis vaatepilt!
Juba nimigi ütleb, et soo-neiuvaip kasvab niiskemates kohtades: madalsoodes, allikasoodes, õõtsikutes, loo- ja rannaniitudel, karjäärialadel. Mina olen teda näinud Kuusnõmme poolsaarel ja Odalätsi allikate juures.
Kui eelmisel aastal kuulutati aasta orhideeks üliharuldane lehitu pisikäpp, mida mina olen oma elus näinud vaid kaks korda, siis soo-neiuvaip kasvab üle Eesti ja üle Saaremaa. Tema õieilu võib nautida juulis-augustis.
***
Aasta seen Alpi põdrasamblik
Vello Liiv, seeneuurija:
Aasta seen – Alpi põdrasamblik on Eestis üsna levinud ega kuulu kaitse alla. Alpi põdrasamblikku leidub ka Saaremaal. Sellele kumerate mütsakatena kasvavale samblikule meeldivad liivamännikud – sellised nagu Jõempa kandis, kus asuvad suured liivased alad.
:format(webp)/nginx/o/2020/01/08/12859441t1h84f9.jpg)
Alpi põdrasamblikuga sarnaseid liike on Eestis neli-viis veel. Need on üksteisele lausa nii sarnased, et tavainimene neid ei erista.
Kuna Alpi põdrasamblik on õrn ja rabe, võib ettevaatamatu või hoolimatu inimene sellele tõsist kahju teha. Kui samblikule peale astuda, siis see murdub. Kirjandusest olen lugenud, et selle pika kasvuperioodiga sambliku taastumine võtab aega koguni saja aasta ümber.