Õnnelik juhus: kadunud kassile pakkus kodu omaniku töökaaslane

TUNDIS ENDISE PERENAISE ÄRA: Taaskohtumise üle rõõmustasid mõlemad – nii Jossu/Nermal kui ka Liina Solotarjeva.

FOTO: Erakogu

Kolm aastat tagasi kaduma läinud kassi omanik avastas hiljuti juhuslikult, et kiisule on kodu pakkunud temast kümne kilomeetri kaugusel elav töökaaslane.

MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik Liina Solotarjeva võttis kass Jossu enda hoolde Kuressaares asuvast varjupaigast kuus aastat tagasi. Naisel oli toona 4-aastasest sõbralikust kassist kahju, kuna turvakodus jäi loom üha enam otsa. Oma kodus maal sai Liina pakkuda Jossule aga võimalust vabalt õues ringi liikuda.

Keskkonnavahetus ja oma inimesed mõjusid Jossule hästi, loom hakkas kiiresti kosuma ning sõbrunes pere koeraga. Kui päeval ajas valgekirju kasukaga Jossu lähikonnas oma kassiasju, siis söögiaegadel oli ta alati kohal. Ühel õhtul Jossu aga välja ei ilmunud. Teda polnud järgmisel hommikul ega õhtulgi.

Kassi pärast mures, käis Liina teda koos koeraga otsimas, pani otsimiskuulutuse internetti ja küsis ka ümbruskonna inimestelt, ega keegi ole kassi näinud. Jossu oli kadunud kui vits vette.

Kiibiga kassi leidmisest ei andnud teada keegi. Ka auto alla polnud Jossu ilmselt jäänud – küllap muidu oleks keegi vähemalt surnukeha leidnud.

Tagantjärele arvab Liina pere, et kuna Jossu kadumise õhtul müüdi naabruses Oti mõisas sealset vara, lipsas kass vahest mõnda autosse ja sõitis sellega kaasa. Võõrastele poleks loom end ju niisama lihtsalt kätte andnud.

Rohkem kui kolm aastat tagasi sügisel kuulis Suur-Rahula külas Päärna talus elava Margit Merki pere oma kodust sadakonna meetri kaugusel suure kivihunniku juures kassi näugumas.

Kuna perel oli tollal juba kass, siis uut looma nad endale võtta ei kavatsenud. Küll aga viis peretütar kivihunnikus elanud kassile süüa. Kassi käitumisest oli näha, et loom oli inimestega harjunud, seega otsustas pere talle siiski peavarju pakkuda.

Kassi elukohaks sai õueköök. Uustulnukat, kes oskas oma hädade õiendamiseks liivakasti kasutada, õue eriti ei lastud. Seal oli territooriumi valitsejaks ju pere oma kass, kes sissetungijat ei sallinud ning sellele kohe tuule alla tegi, kui nägema juhtus. Alles siis, kui pere vana kass mõne kuu pärast suri, julges uustulnuk majale läheneda.

Oligi Jossu! Ja pärast kolme aastat tundis ta mu ära!" - Liina Solotarjeva, MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik

Margiti sõnul on leidkassist saanud perele väga suur sõber. Toredale loomale pandi nimeks Nermal – multikakassi Garfieldi sõbra järgi.

"Kui pere saunatab, meeldib Nermalile sauna eesruumis pikutada," rääkis Margit. Lapselapsel aga käib Nermal tema sõnul järel justkui koer.

Kui Nermal Merkide juurde sattus, Margit ja Liina veel koos ei töötanud. Nii jäi Liinal kuulmata, kuidas Margit kolleegidele kassi lahtisest roidest rääkis. Umbes nädal tagasi tuli looma eripära nüüd juba Liina kuuldes taas jutuks. Liina mõistis kohe, et Margiti "leidlaps" Nermal võib ehk olla tema kadunud Jossu.

"Margit oli oma vahvast kassist minu kuuldes sageli rääkinud, aga ma poleks kuidagi osanud teda Jossuga seostada," ütles Liina. "Jutt lahtisest roidest pani mul aga justkui kella helisema – kui palju niisuguse veaga kasse ikka olla saab?"

Kuulnud Margitilt, et tema pere leidis kassi kolm ja pool aastat tagasi – umbes siis, kui Jossu oli kaduma läinud –, otsustasid naised asja kontrollida. Nii läkski Liina Margitile külla, et Nermali nime saanud kass oma silmaga üle vaadata.

"Oligi Jossu! Ja pärast kolme aastat tundis ta mu ära!" rõõmustas Solotarjeva.

"Meie Jossu on muidugi kõigiga sõber, aga Liina juurde jooksis ta tagasi ja nühkis end Liina vastu," kirjeldas Margit kolleegi õnnelikku taaskohtumist oma kadunud kassiga.

Liina Jossut ehk Nermalit endale tagasi võtta ei soovi: "Olen õnnelik, et Jossul hästi läheb – ta on ju oma uue pere suur lemmik, elab seal otsekui kuninga kass!"

Tagasi üles