:format(webp)/nginx/o/2020/01/30/12906227t1h2a50.jpg)
“Lastekaitsetöö on nagu võitlus seitsme peaga lohega – oled ühe probleemiga lõpetanud, kui kohe tuleb uus asemele,” võrdleb Anneli Tõru, kes 21. jaanuarist juhib Saaremaa vallavalitsuse lastekaitseteenistust.
ANNELI TÕRU ⟩ Lastekaitsetöö kui võitlus seitsmepäise lohega
Lastekaitseametniku töö on väga mitmekihiline ja samas väga hakitud. Hästi palju tuleb tegelda nn akuutsete, kiiret reageerimist nõudvate probleemidega. Neid akuutseid juhtumeid tuleb aga läbi koostöö haridusvaldkonna spetsialistide ja politseiga kogu aeg juurde.
Saaremaal on laste peamised probleemid samad, mis mujal Eestis. Need on laste vaimse tervise probleemid, enesehävituslik käitumine, keerulised suhted laste ja vanemate vahel ning laste hooletusse jätmine.
Nagu üle Eesti, on ka Saaremaal praegu fookuses lähisuhtevägivald. Meilgi on palju laste füüsilist, emotsionaalset ja kahjuks ka seksuaalset väärkohtlemist. Selliseid juhtumeid jõuab erinevate ametkondade kaudu lastekaitseni üha rohkem. Mis väärkohtlemisse puutub – ka üks kord on liiga palju!
Lähtume lapse heaolust
Kui suur on nende laste arv meie vallas, kelle eest vanemad ei suuda või ei taha hoolt kanda, ma öelda ei oska. Lastekaitse vaateväljas neid on ning kahjuks mitte vähe.
Põhjuseid, miks vanemad laste eest ei hoolitse, on väga erinevaid. Mõni inimene ei ole lapsevanemaks saades lihtsalt valmis last kasvatama. Samas ei saa ka teda süüdistada – me ei tea ju, millisest perest see vanem ise tuleb, millised oskused eluks ja laste kasvatamiseks ta saanud on. Leian, et lastekaitse roll on selliseid vanemaid aidata – et nad oskaksid lapsevanemad olla.
Seetõttu peaksime rohkem rõhku panema vanemate koolitamisele. Vanemate õpetamiseks ja kasvatamiseks on mõeldud näiteks programm “Imelised aastad”. Ühe aasta jooksul on kavas kaks 16-nädalast tsüklit, kus ühes grupis osaleb korraga kuni 14 lapsevanemat. Tänavune esimene grupp alustas juba eile, 30. jaanuaril.
Lastekaitseametnikud peavad osalema ka kohtuprotsessidel, kui vanemad vaidlevad laste hooldusküsimuste üle, esitama seal oma seisukoha. On ju lastekaitse kohustus lähtuda eeskätt lapse heaolust – sellest, mis on lapsele kõige parem.
Kui vanemad lahku lähevad, siis on nad omaenda emotsioonide ja muredega sageli nii kimpus, et lapse vajadused kipuvad ununema. Olgu ema ja isa suhted nii sassis kui tahes – lapse vanemateks jäävad nad alati. Sageli on lastekaitse roll ka nõustada, vanematele meelde tuletada, et need lahutuse sees oma last märkaksid.
Veel mõni aasta tagasi, enne haldusreformi, oli Saaremaal lastekaitsespetsialistidest puudus. Sageli pidi väikese valla sotsiaaltööspetsialist tegema ka lastekaitsetööd. Oma lastekaitsetöötaja oli vaid neljal vallal.
Praegu on Saaremaa vallas lastekaitsespetsialiste – kui ka ennast nende hulka arvestan – kokku seitse. Kui võtame aluseks valemi, et tuhande lapse peale võiks olla üks lastekaitsespetsialist, on meid piisavalt.
Meie valla territoorium on väga suur, lastekaitsetöös tuleb aga teha palju kodukülastusi. Kuna need kodud asuvad laiali mööda suurt valda, kulub väga palju aega lihtsalt sellele, et peredeni jõuda. Seetõttu leian, et lastekaitsetöötajaid peaks meie vallas olema rohkem.
Muutused ei sünni üleöö
Alati saab kõike paremini teha, ka lastekaitsetööd. Leian, et praegu on meie lastekaitsetöö arendamisel või ka parendamisel kõige aktuaalsem teema seotud uue laste ja perede tugikeskusega. Nimelt see, kuidas ühtlustada valla lastekaitse ja keskuse tööprotsessid, et ei oleks dubleerimist ning oleks kindlalt paigas lastekaitseametniku roll ja tugikeskuse spetsialistide roll. See on oluline, et erinevate ametkondade tööst, kes lapse ja perega tegelevad, oleks võimalikult palju kasu. Seejuures on tähtis, et asjaajamist ja bürokraatiat, erinevate ametkondade vahet “sõtkumist” oleks võimalikult vähe. Soovin, et abi vajavad lapsed ja nende pered saaksid võimalikult palju teenuseid kohapeal, mandrile minemata. Mõistan, et selline eesmärk on “suur suutäis” ning midagi ei saa juhtuda üleöö.
Puudega ja erivajadustega laste jaoks on väga oluline, et neile oleks kättesaadav tugiisiku teenus. Praegu töötavad tugiisikud meil enamasti haridusasutustes – lasteaedades ja koolides, toetades lapsi kaasava hariduse kontekstis. See teenus sõltub suuresti Euroopa Sotsiaalfondi rahastusest – raske või sügava puudega lapse kohta on tugiisiku või lapsehoiuteenuse osutamiseks aastas ette nähtud 4918 eurot. Üsna pea tuleb omavalitsusel selle teenuse rahastamine aga üle võtta.
Kuna omavalitsus peab välja töötama ka kontseptsiooni laste aitamiseks, tegutseme selle nimel koos vallavalitsuse haridusosakonna ja koolidega väga intensiivselt. Millistel puhkudel on lapsel vaja tugiisikut, millistel aga saaks teda aidata koolide-lasteaedade abiõpetajate süsteemi kaudu haridusasutuses, on praegu meie jaoks väga oluline küsimus.
Üks tähtis valdkond on hooldusperede süsteemi väljatöötamine. Riik on võtnud suuna luua praeguse asendushoolduse süsteemi asemele hooldusperede süsteem. Laps, kes ei saa kasvada oma bioloogilises peres ja kes praegu suunatakse asenduskodu teenusele vastavas asutuses, saaks minna elama peresse. Omavalitsuse töö on aga leida pered, kes oleks valmis need lapsed enda hoole alla võtma. Raha nende perede toetamiseks tuleks riigilt, aga süsteemi loomine ja selle töö korraldamine oleks omavalitsuse ülesanne.