MAIRE FORSEL ⟩ Jupijumalad ei peaks koolielu üle otsustama

Maire Forsel Foto: reform.ee

“Lubada poliitiliselt aktiivsetel noortel kooli ruumides oma koosolekuid pidada peaks olema kõige loomulikum asi üldse,” kirjutab ettevõtluskoolitaja, Reformierakonda kuuluv Maire Forsel.

Eelmise aasta lõpus raputas meie haridusmaastikku teade, et Kiviõli 1. keskkooli direktor Heidi Uustalu on vallandatud – põhjuseks asjaolu, et ta lubas ühe erakonna noortel koolis oma koosolekut pidada.

Mõelda vaid, poliitiliselt aktiivsed noored olid nii jultunud, et julgesid lausa siseneda kooli ruumidesse, et seal veidi omavahel aru pidada. Ja direktor, kes oleks pidanud igasuguse poliitika ja poliitikud koolimajast eemal hoidma, oli nõus neile selleks ürituseks ruumi lubama. Kui kohutav! Poliitika trügib koolimajja!

Aga mõelgem nüüd. Eestis on parlamentaarne kord ja demokraatlikud valimised – seda õpetatakse lastele selles samas koolimajas. Neile õpetatakse, et sotsiaalne kaasatus tähendab inimeste võimalust osaleda aktiivselt ühiskondlikus elus ja et Eesti kodanik on isik, kellele laienevad kõik riigi kohustused ja privileegid.

Poliitika on räpane mäng?

Neile õpetatakse ka, et igal meie riigi kodanikul on õigus otsustada, kes hakkab poliitilisi otsuseid tegema, ja et erakonnad on täiesti legaalsed ühendused, kes seisavad selle eest, et meie kõigi elu saaks ühel või teisel viisil parem. Et erakonnad on rühmitused, kuhu koonduvad sarnaste põhimõtetega inimesed, et aktiivselt osaleda ühiskonna korraldamises.

Ühiskonnaõpetuse tunnis saavad noored teada, et riigikogu on rahva esindus, kellel on õigus kõnelda rahva nimel, ja et sinna riigikokku pääsemiseks tuleb saada valimistel piisaval arvul hääli. 

Isegi riigikogu liikme eetikakoodeksit õpetatakse juba üheksandas klassis – sellest saavad noored teada, et tegevpoliitikult eeldatakse vastutusvõimet, tundliku informatsiooni hoidmist ja eetilisust. Kõigest sellest, mida meie õpetajad koolis noortele õpetavad, kujuneb noorte suhtumine poliitikasse ja poliitikutesse.

Ja siis äkki vallandab kohalik vallavalitsus direktori, kes on lubanud ühe erakonna noori koolimajja oma koosolekut pidama. Mida peaksid nüüd need noored, kellele on samas koolis õpetatud, et poliitik on austusväärne inimene, vallavalitsuse sellisest käitumisest arvama?

Säärane teguviis ei paigutu kuidagi sellesse väärtusruumi, mida noortele on koolis õpetatud. Vastupidi – see ütleb põhimõtteliselt otse välja, et poliitika on räpane ning midagi ülimalt halba ja taunitavat ning seepärast tuleb see koolimajast kaugel eemal hoida.

Mida tunnevad selle peale sama kooli õpilased, seda oleme kõik teleekraanidelt näinud – nad võtavad kätte plakatid ja seisavad selle eest, mida nemad õiglaseks peavad. 

Noortele, kes oma kooli direktorit siiralt austavad, jääb vallavalitsuse otsus ühe erakonna noorte majja lubamise pärast direktor vallandada sügavalt arusaamatuks. 

Neile on ju õpetatud, et erakonnad on legaalsed ühendused, mitte mingid kuritegelikud organisatsioonid. Ja noor inimene on valmis õiglasema väärtusruumi eest võitlema.

Me tahame, et Eesti elu edeneks ning õpetame lastele kõiki legaalseid võimalusi, et ka nemad saaksid olla aktiivsed ühiskonnaliikmed, ja siis laseme kogu oma õpetuse lihtsalt sirgelt ühe täiskasvanute vahelise intriigi tõttu veega alla. 

Kuidas me saame loota paremale tulevikule, kui me säärasel moel poliitikuid demoniseerime ja vaikimisi välja näitame, et poliitik on kõike muud kui see, kelle kohta ühiskonnaõpetuse õpikus on nii ilusasti kirjutatud?

Me kultiveerime sellise käitumisega olukorra, kus on ja jääb avalikus arvamuses domineerima seisukoht, et kõik poliitikud on kasuahned sead. Ja kuna me sellist arvamust ikka ja jälle inimestesse sisendame, siis ei julgegi paljud ausad ja eetilised, oma riigist südamest hoolivad inimesed enam valimistel kandideerida. Sest kes tahab, et teda selliseks seaks peetakse?

Õpetame üht, käitume vastupidi

Mõeldes tagasi Kiviõli kooli juhtumile, siis kool on ühiskondlik asutus, mida peame ülal maksumaksja raha eest. On arusaadav, kui kooli ruumides keelatakse satanistlikud rituaalid, aga poliitika on ju ometi meie igapäevaelu osa. Lubada poliitiliselt aktiivsetel noortel kooli ruumides oma koosolekuid pidada peaks olema kõige loomulikum asi üldse – ja siinjuures pean ma silmas kõiki erakondi. 

Mitte ühegi erakonna noortele ei tohiks keelata kasutada koolimaja ruume. Sellest ei peaks üldse nii suurt numbrit tegema, saati siis veel sellepärast üht direktorit vallandama. Vastasel korral poleks ju mõtet meie lastele koolis õpetadagi, et meil on demokraatia, erinevad erakonnad ja vabad valimised.

Vähemalt haridusasutustes võiksid meie sõnad ja teod olla omavahel sünkroonis – mitte nii, et õpetame üht, aga käitume sellele risti vastupidiselt, sest kohaliku valla jupijumalate ego on millegagi pihta saanud.