/nginx/o/2019/06/26/12302762t1h2ee5.jpg)
“Turistide huvi Saaremaa vastu on tõusuteel. Kindlasti peame kõik huvilised avasüli vastu võtma, sest head külalised ei jää tänu võlgu. Eriti siis, kui oleme neid millegi erilisega üllatanud,” kirjutab ajaloolane Bruno Pao.
BRUNO PAO ⟩ Teekond Asva rannast Kaali järveni – turismi toetuseks
See midagi erilist võiks olla sügavam vaade tuntud tõmbeobjektide varjatud külgedele. Haritud inimene, nagu meie elu uudistajad tavaliselt tänapäeval on, tahab kohtuda uute teadmistega. Selle võimaluse püüan minagi uue nurga alt avada.
Nurgataguste nähtuste avastamine toob mõnusaid hetki, mis jätkuvad veel pikemalt, kui saad avastatut oma kaasaegsetega jagada. Mulle on siiani eredalt meelde jäänud jututunnid arheoloog Vello Lõugasega Kõiguste (Kunnati) lahe sopis Laevnina lähedal suvilas mõni aasta enne tema ootamatut lahkumist.
Praguline paevöö ja lubjaahjud
Ta oli just kirjutanud raamatu “Kaali kraatriväljal”. Ja enne seda avalikult ka sedastanud, et meie põllud, mis leiba annavad, on kolme tuhande aasta vanused. Jututeema oli lai ja sügav. Pärast seda põnevat kohtumist oli mul hoopis kergem Saaremaad turismigruppidele tutvustada.
Nüüd, juba koduseks jäänuna, oli mul mõni aeg tagasi selline juhus, et sain jälle kasulikku juttu ajada. Mulle tuli külla ammune tuttav, tuntud põllumees Kaido Kirst Valjalast. Rääkisime temaga ka sellest, mis maamulla all peidus. Ta oli tähele pannud, et kahekümnekilomeetrisel teatud laiusega vahemaal Asva turismikeskusest Kaali meteoriidikraatri suunas leidub meie saare aluspõhja paelavas pealmisi kivikihte, mis on täis pragusid ja mis ekskavaatoriga kaevamisel klibuna pudenevad. Orissaare pool sellist nähtust pole.
"Turismifirmad keskenduvad eeskätt Kaali järve, Angla tuulikute ja Mustjala panga näitamisele. Nendele lisaks oleks vaja märkida vana muinassadama, ohverdamiskoha, kabelipaiga ja loodusime piirjooned."
- BRUNO PAO
Paelava on tavaliselt sile ja terviklik. Selle osutatud “vöö” abil sain omakorda hakata määrama teadaolevate lubjaahjude paiknemist, eriti Sagaristi-Võrsna paadikus.
Kaido Kirst arvas, et omaaegne meteoriidi langemine Kaalis põrutas ilmselt ka lähedasi paepõndakuid. Mina lisasin võimaluse, et Asva kohalt Saaremaa õhuruumi sisenenud taevakeha kuumus põletas metsi ehk teisisõnu soodustas alepõllunduse teket ja kuumutas teekonna lõpul ülemisi paekihte.
Ning lõpuks tõi sündmus hiljem, kui kokkupõrge oli toimunud ja tuhk mullaks saamas, kohale uued inimesed, kellel oli maailmaruumist uus arusaamine.
Saaremaa edelarannik muutus sadamakohtadeks. Välisküljel leidsid varju hilisemad viikingilaevad.
Praegu leiame kaugel saare sisemaal muistseid sadamaid ja peatuskohti, mis nüüd on ümbritsetud külade ja põldudega. Külaperede arv väheneb, aga põlluharija töörinne laieneb. Maaharija hoolsus ja taip on veel sidemes kultuuri ja ajalooga.
Talunik Kaido Kirstu mõtlemine käib üle vanade piirdeaedade ja süveneb looduse meelevallas. Tema maaomand on kerkinud mineviku lahekäärudest, tammekändudest ja ohverduse allikatest. Laiub Laevninalt Kõriska metsadeni. Selles on ussisoolappe, tammekännumetsi ja pühapaiku.
Samm tasemaks, sammupikkus lühemaks
Turismifirmad keskenduvad eeskätt Kaali järve, Angla tuulikute ja Mustjala panga näitamisele. Nendele lisaks oleks vaja märkida vana muinassadama, ohverdamiskoha, kabelipaiga ja loodusime piirjooned.
Üldse vajame sammupikkuse lühendamist. Tuletagem meelde soovitust: astu tasa, et ei ehmuks linnud.
Tarvis on meeles pidada seda, et meie, eestlased, oleme hinnanud saksa täpsust, vene lopsakust ja skandinaavia uhkust. Saanud kristlikku kirjaoskust ning võõrast vitsa. Kuu uurimise kõrvalt võiks tõsisemalt hinnata ka kodu-uurimist. Rääkimata maa ja mere tundmisest, inimese hindamisest ning vaba eestlase muhelemise mõnust.