EVELY AAVIK ⟩ Koroonahirm paneb lapsed lähedaste pärast muretsema

Murelik poiss. Pilt on illustreeriv. Foto: unsplash.com

"Kuidas aidata lastel toime tulla, et nad saaksid ka äreval ajal olla lihtsalt lapsed?" küsib eripedagoogikatudengist ema Evely Aavik.

Evely Aavik Foto: Erakogu

Vähem kui nädal tagasi pööras viiruse levik kogu meie elu pea peale. Kõik muutus. Osad on ärevad, mõned paanikas. 

Kuna lapsed on praegu kodus ja harjuvad samuti uue olukorraga, ei tohiks unustada, et ka neid tuleb kuulata, toetada ja nende küsimustele vastata. Ka nemad tahavad teada, mis toimub ja kui kaua see olukord kestab. Liiga ärev või, vastupidi, liiga ükskõikne täiskasvanu, kellelt ei saa toimuva kohta küsida, võib väikese lapse tugevasse stressi viia.

Tegutsema suunamine

“Emme, kui vana on vanem inimene?” küsis mu seitsmene, kuuldes, et koroonaviirus on ohtlik just vanematele inimestele. Vastust ootamata tahtis ta teada, kas meie ülejäänud pereliikmed ikka on tugeva tervisega ning mis saab tema sõpradest. 

Poja nägu paistis väga murelik. Laps tahtis kindlalt teada, kas tema perekond ja lähedased on hädast ohutus kauguses. Üheskoos arutledes selgus, et ta ei olnud mures mitte enda, vaid just kallite inimeste pärast, ilma kelleta ta oma elu ettegi ei kujuta. 

Praeguses suures koroona-uudiste voos, ärevust tekitaval ajal, kui olukord muutub minutitega, arvasin mina, et lapsed võtavad asja kergemalt. Nii see aga pole. Lastel on suur mure lähedaste pärast. Kõik on teistmoodi – vanemad töötavad kodus või on kogu aeg ära (näiteks meditsiinitöötajad). Koolitööd tuleb teha kodus. Kui paljudes peres ongi kombeks iga päev koos õhtust süüa ja õhtuti midagi huvitavat teha, siis leidub ka peresid, kus see pole tavapärane ning võib tekitada veel omajagu pingeid. Kuidas aidata lastel muutunud olukorras toime tulla, et nad saaksid ka äreval ajal olla lihtsalt lapsed? 

Ajakirjanikuna intervjueerisin kord üht vanemat naist, kelle õed ja vennad surid küla tabanud difteeriapuhangu tõttu. Küsisin, kuidas inimesed – ja just lapsed – toona toime tulid. Naine vastas, et muretsemiseks polnud aega – kogu aeg tuli tööd teha, et elus püsida. Ühise töötamise käigus andsid vanemad talle aga toimunust ausa, lühikese ja selge ülevaate. Just vanemate konkreetsus, tugi ning tööle või tegutsema suunamine oli see, mis teda tol ajal rahustas. Elu läks lihtsalt edasi.

Õnneks on tänapäeval meditsiinisüsteem palju parem. Ka koroonaviirusest on võimalik jagu saada, kui me tegutseme üheskoos, kui iga lapsevanem annab lapsele selge ja lühikese ülevaate ning ütleb, mida too peab tegema – õppima, mängima, puhkama ning kodus püsima.

Rõõm pisiasjadest

Ja nii, nagu paljud tuttavad on juba teinud – võtame olukorrast, mida võtta saame. Naudime koos veedetud hetki, tunneme rõõmu pisiasjadest! Näiteks postitas üks tuttav sotsiaalmeediasse pildi, kuidas ta laps osales telefoni vahendusel muusikatunnis. Noodid ja telefon olid magnetiga kinnitatud külmikule, laps suhtles õpetajaga ning mängis nii talle kui ka perele kauneid viise. Lapse ema tunnistas, et kuigi olukord meenutab vahel pigem õudusfilmi, on suur õnn, et elame digiajastul. Ning iga päeva tuleb nautida – iial ei tea, kas kunagi enam saab muusikakooli tundi oma kodus pidada.

Lastega saab kodus kokata, lauamänge mängida või mis veel vahvam, neid ise luua. Miks mitte koos maalida ja pärast piltidest näitus teha. 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on avaldanud nõuanded, kuidas aidata lastel COVID-19 puhangu ajal stressiga toime tulla.

Lapsed võivad stressile reageerida mitmel moel: olla ärevuses, endassetõmbunud, pahurad või erutunud, vajada rohkem lähedust, voodit märjata. WHO jagab juhiseid: ärge unustage lapsi kuulata, lahkelt rääkida ja neid rahustada!

Keerulisel ajal vajavad lapsed täiskasvanult veel rohkem tähelepanu ja armastust. Et me seda siis ei unustaks! Ei maksa loota, et lapsed ei märka, kui me ise mures oleme. Lapsed vajavad turvaliseks kasvamiseks piire ja seda pakub rutiin. Senine rutiin on praegu pea peale pööratud, seepärast tuleks lapsevanematel kindlasti taastada lapse päevakava, kuhu mahuks õppimine, mängimine ja puhkus. 

Kindlasti tuleb lapsega rääkida. Koolieelikud vajavad seda veel eriti, sest kui küsimused jäävad vastuseta, saab fantaasia tiivad. See võib väikese lapse kiiresti stressi viia. Hiljem tagajärgedega tegeleda on palju keerulisem kui vastata praegu, kindlalt, konkreetset ja täpselt nii palju, kui laps küsib.

Seega: olge oma lapsele toeks, kuulake tema muresid, pakkuge talle lähedust ja väljendage armastust.