Kuressaare – merelinn või linn mere ääres?

Kuressaare jahisadama sissesõidu faarvaater. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

"Kuressaare merelinna identiteet on täna poolik. Mereturism, mis võiks olla oluline majandusharu ja tööandja, on jäänud unarusse," kirjutab Taniel Vares, Isamaa Saaremaa piirkonna esimees.

Suve jooksul sõidan purjekaga Kuressaare jahisadamast välja ilmselt poolsada korda kui mitte rohkem. Iga kord, kui vööri taas sadama poole keeran, tabab mind üks ja seesama mõte: meie linna siluett on merelt vaadates imeilus – loss, lossipark. See vaade võiks olla Kuressaare visiitkaart, esimene mulje, mis jääb väliskülalisele, kes saabub siia merd mööda. See võiks olla lummav merevärav, mis kutsub ja võlub. Paraku on see värav paljude jaoks suletud.

Kuressaare sadama farvaater – juurdepääs merelt – on madal, kitsas ja süvendamata juba aastakümneid. See muudab paljudele jahtidele ja väikelaevadele sisenemise keeruliseks või lausa võimatuks. Suuremad alused väldivad Kuressaaret, jättes meie mereturismi potentsiaali suures osas kasutamata. Viimastel aastatel tehtud väikesed hädavajalikud setete eemaldamised ei vähenda probleemi.

Merelinna olemus – kasutamata võimalus

Kuressaare identiteet merelinnana kõlab hästi, aga sisu jääb kesiseks. Jah, me asume mere ääres, aga pole kunagi tõsiselt võtnud eesmärki olla päriselt merelinn. Tõelise merelinna määravad tema oskused ja võimalused kasutada rannajoont parimal võimalikul moel: hästi ligipääsetavad sadamad, elav mereäärne keskkond, kohvikud, promenaadid, sadamateenused. Meil aga kulgeb mereturism isevoolu teed – kes siia satub, see satub. Me ei panusta sihipäraselt, ei kutsu ega too siia inimesi. Ja kui aus olla – meie praegused tingimused seda ei võimaldagi. Sadamasse pääsevad vaid madala süvisega alused, sadama infrastruktuur ja hooned ei täida funktsiooni ning on ajale jalgu jäänud.

Selle teema arutelu poliitikutega lõpeb tavaliselt kolme sõnaga: "Raha ei ole." See on lihtne viis vestlus lõpetada. Tegelikult tundub mulle, et puudub selge visioon ja poliitiline tahe. Kuhu on kadunud julgus mõelda suurelt?

Just suured unistused on sünnitanud ettevõtmisi, mida täna eeskujuks tuua saame. Karlskrona Rootsis, Mariehamn Ahvenamaal, Visby Gotlandil – kõik on sarnase profiiliga linnad, kus sadam ja merega seotud elustiil on elu loomulik osa. Seal on rannajoon inimestele avatud, täis liikumist ja elu: jalutusteed, restoranid, meelelahutus. Need linnad on mõistnud, et ligipääs merele ja merelt on väärtus, mis loob töökohti, toob turiste ja elavdab ettevõtlust. Ka meil Eestis on näiteid – Pärnu, Haapsalu, rääkimata Tallinnast.

Kuressaare merelinna identiteet on täna poolik. Mereturism, mis võiks olla oluline majandusharu ja tööandja, on jäänud unarusse. Teravik on suunatud maismaaturismile.

Merelinn, mitte lihtsalt mereäärne linn

Kui tahame, et Kuressaare oleks tõeline merelinn, peame küsima: kas julgeme mõelda suurelt? Kas suudame ette kujutada linna, mis on mereturistide lemmikpaik, kus sadam on piirkonna tõmbekeskus? Kas näeme rannajoont kui võimalust, mitte kui piiri?

Tegelikult on praegu kasutusel linnulennult kõigest umbes 500 meetrit meie rannajoonest – Tori jõest linna staadionini. See on naeruväärselt väike osa kogu potentsiaalist. Roomassaare sadamast linna võiks ulatuda elav ja atraktiivne mereäärne ala – jalutusteed, söögikohad, kohvikud. Aga meil puudub visioon. Puudub arutelu ja veelgi enam – puudub poliitiline tahe vaadata valimistsüklitest kaugemale.

Me vajame investeeringuid sadamasse, farvaatri süvendamist ja arusaamist, et meri pole takistus, vaid võimalus. Meil on olemas kõik eeldused – looduslik asukoht, ajalugu, kultuur –, et kujuneda Läänemere piirkonnas silmapaistvaks väikesadamaks. Mis meil puudub, on tahtmine see potentsiaal ellu viia.

Kuressaare merevärav ei tohi jääda suletuks. On aeg see avada – julgelt, sihikindlalt ja pika vaatega tulevikku.