Ilmar Raag ⟩ Õppusel Siil alanud revolutsioon peab jätkuma

Ilmar Raag. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Tänavune Eesti kaitseväe õppus Siil läks ajalukku kui NATO õppus, kus Eesti-Ukraina droonimeeskonnad esimest korda päriselt näitasid järgmise põlvkonna sõjapidamist. See muutis suhtumist. Ometi oleme ära käinud vaid pika tee esimesed sammud," kirjutab julgeolekuekspert ja reservohvitser Ilmar Raag Facebookis.

Ma olin seal koos ühe Ukraina droonimeeskonnaga, aga puutusin kokku ka teistega ning nägin pealt paari operatsiooni. Alustan positiivsest. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Eesti kaitsevägi teinud tohutu arengu. Isegi kui võrrelda meid Vene armee 2022. aasta mudeliga, oleme muutunud päris valusaks putukaks. Meil on soomusväge ja erinevaid soomukeid. Kaitseliidu üksused näevad välja täiesti adekvaatsete sõdalastena. Lisaks on meil Kaitseliidu all drooniinitsiatiiv Kuri Siil.

Tehnilises mõttes nägin ma ligi 100 droonimeest müttamas soos ja metsas, edastades samal ajal lahinguvälja pilti kõrgtehnoloogiliselt ka juhtimiskeskusele. See nägi välja juba nagu Ukrainas. Ka statistika on võrreldav Ukrainaga. Uudis selle kohta, et Ukraina droonimehed käisid eestlasi õpetamas, on aga ületanud rahvusvahelist uudisekünnist.

Ometi ei pea me end võrdlema iseendaga paar aastat tagasi, vaid venelastega, kes praegu sõdivad juba teistmoodi.

Droonid – kõige ohtlikum relv

Esiteks, meie droonide ja droonipilootide arv. Nii Ukraina kui ka Vene poolel tuleb 70–85% elavjõu kaotustest droonirünnakutest. Droonid on võtnud kaudtulelt kõige ohtlikuma relva tiitli. Minu tuttavad Ukraina droonipiloodid tegid arvutusi ja jõudsid järeldusele, et Eesti peaks kulutama ühe sõjakuu jooksul umbes 200 000 drooni. (Aluseks oli võetud Ukraina lahingupraktika ja ambitsioon toota käesoleval aastal iseseisvalt 5 miljonit drooni.)

Niisamuti hindasid ukrainlased, et Eesti vajaks vähemalt 700-1000 droonipilooti, et Vene pealetungi peatada. Sääraste arvude peamine tulemus peaks olema õhu küllastamine droonidest.

Seekordsel Siilil oli väga hästi, kui mingi tanki ilmumisel jõudis mõne aja möödudes selleni ka meie vapper FPV droon. Ukrainlaste nägemuses aga oleks selleks hetkeks pidanud tanki poole lendama juba vähemalt 8–10 drooni, kuna ühest enamasti ei piisa. See tõdemus ei ole sugugi kriitika Eesti droonimeeste suhtes, sest antud juhul nõuab lahendus jõupingutust kogu ühiskonnalt. Droonide armeesse tuleb rohkem raha panna.

Täna ei ole vastavas mahus hanget veel tehtud. Ka meie süsteem ei ole piisavalt paindlik, et võimaldada erarahastusel sihtotstarbeliste annetustega efektiivselt kogu drooniinnovatsiooniga kaasa minna. Ma tahan, et juba homme mõtleksime lahenduse välja.

Üheks lahenduse osaks on Soome ja ka USA otsus teha modulaarseid hankeid, mis tähendab, et juba praegu hangitakse selliseid komponente, mis lähimate aastate jooksul tõenäoliselt ei vanane. Kusagilt tuleb kohe alustada, sest tänase teadmise valguses oleme ka aasta pärast samas kohas, kus Ukraina oli umbes 2023. aastal.

Kuid asi ei puuduta ainult droone. Kuna laialdaselt toimivad kombineeritud rünnakud, siis lennutatakse droonidega ka kõige erinevamaid lõhkekehi. Sellest tulenevalt on Ukrainas tavaliselt droonimeeskonnas eraldi lõhkeaine-mees, kes "mürske" ette valmistab. Venelased viivad aga droonidega piirkonniti ka keemiapomme.

Meil tuleb kohandada oma maaväe taktikat Vene massilise droonide kasutamise mõjule. Sellel Siilil sõditi vaimselt ikkagi oma teadaoleva vastase vastu, olgu selleks teine kaitseväe või liitlaste üksus. Aga keegi neist ei sõdinud nii, nagu võitlevad osapooled praegu Ukrainas.

Reaalselt me selle aasta Siilil olulisi kohanemise märke veel ei näinud ja selle tulemusena õnnestus ka Eesti droonidel päris palju pahandust tekitada.

Droonindus kohustuslikuks lisaerialaks

Olgem ausad, meie jalavägi ei harjuta täna sellist taktikalist olukorda, sest me ei ole veel õppustel imiteerinud säärasel viisil droonidest küllastunud õhku, nagu seda on Ukrainas käivas sõjas. Sellest tulenevalt, kui Eestis algaks homme sõda, siis oleks meie kaotused esialgu suured. See ei tähenda, et me oleksime täiesti suutmatud. Ka täna on meil süvalöökide võimekus, mis võib ka vastasele haiget teha, kuid meie kaotused oleksid praegu ikkagi liiga suured.

Mida teha? Iga õppuse stsenaariumi tuleb sisse kirjutada vastase poolele massiline taktikaliste droonide võimekus. Igal juhul tuleb arvestada, et kuni 50 km meie tagalasse on potentsiaalselt taevas kogu aeg vastase Orlan-klassi luuredroonid.

Abiks on oma jõudude maksimaalne hajutatus sügavusse ning maksimaalne kaevumine ja varjumine kogu aeg. See peab olema drill järgmisel õppusel või muidu ei ole neil õppustel üldse mõtet.

Lisaks peavad kõik kaitseväelased kohe tegema endale lisaerialaks drooninduse ja minööri-lõhkaja kategooria, isegi kui nende erialad on lõpuks mujal. Automaadist laskmisel on täna väiksem tähendus lahingtegevusele kui droonide lennutamisel. Sellel Siilil alanud revolutsioon peab jätkuma.

Saarte Hääl avaldab postituse lühendatult.