/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/08/16056762t1h4024.jpg)
Küllap on Eestis vähe täiskasvanuid, kes koolipõlves poleks pidanud lugema Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigust". Küllap mõtleb mõnigi kergendusega: hea, et meie sellisel katsumusterohkel ajal ei ela.
"Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel," kirjutab Tammsaare oma romaanisarja 1. osas. "Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust."
See "kuri kaelahaigus" Tammsaare tähtteoses oli difteeria. Eelkõige lastele ohtlik haigus, mis põhjustab kõriturset ja lämbumist.
Difteeriast ja poliomüeliidist ehk lastehalvatusest on paljud tänapäeva noortest lapsevanematest ehk üksnes kuulnud. Mis ei tähenda, et need jubedad haigused maailmast kadunud oleks.
Läkaköhast on viimastel aastatel aga korduvalt juttu olnud – küllap seetõttu, et need vanad tõved tõstavad taas pead. Mullu diagnoositi Eestis koguni 250 läkaköha juhtu, leetrid tuvastati neljal ja mumps viiel inimesel. Selle kuiva statistika taga on aga raskeid haigusi põdenud päris inimesed. Ja ometi saaks need rasked haigused vaktsiinide abil ära hoida. Paraku leidub inimesi, kes sellest ei hooli, ka lapsevanemate hulgas. Laste vaktsineerituse tase Eestis – sealhulgas Saare maakonnas – aina langeb. Sest "targad" mõtlevad "oma peaga".