/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
"Pikalt vindunud kevade järel tuleb nüüd vältimatult suvi. Nüüdsel ajal inimene enam seapõrna järgi ei ennusta, vaid avab äpi – Yr. no, AccuWeather… Neid on palju, igaühel oma lemmik. Need kõik näitavad, et soojad ilmad on tulekul. Kuna kauaoodatud suvi tähendab aktiivset liikumist, tasuks meelde tuletada vana tarkusetera, et kõige ohtlikum hoiak on: minuga ei juhtu," kirjutab Äripäeva ajakirjanik Neeme Korv.
"Nüüd on üks asi selge, mida mina kunagi ei tee. Ma ei lenda kopteriga!"
Nii ütles üks noor kolleeg toimetuses, kui kajastasime traagilist kopterite kokkupõrget Soomes, mis võttis meie seast viis tegusat ja ettevõtlikku inimest. Uurimine käib. Olen nõus ekspertidega, näiteks lennupilootide koolitaja Tõnis Lepaga, kes Äripäeva raadios selgitas, et põhjuste üle (inimlik viga, tehniline rike) spekuleerimine pole mõttekas ega tervislik.
Kuid mingite piiride tõmbamine iseenda käitumises on kindlasti mõistlik. Ma näiteks arvan, et igaüks ei peagi sõitma mootorrattaga, isegi kui keskeakriis hullult pitsitama hakkab. Ei pea, sest mõnigi ei saa mitte kunagi kätte sellist sõidutunnetust, mida võiks ohtlikus valdkonnas natukenegi turvaliseks pidada. Ei tasu hakata endale ega teistele tõestama, et saan ja julgen. Muidugi saad ja julged, aga kas ka naudid? Kindlasti ei pea.
Mida enam kasvab ühiskonnas jõukus, seda enam näeme kalleid harrastusi massidesse minemas. Väikelennukeid on Eestiski juba täitsa palju (üle 100), kopterid on kallimad, neid on vähem. Kui pisut piinlik aspekt, et suur raha tahab ennast suurelt näidata, kõrvale jätta, on see tegelikult tore. Ja kasulik. Mistahes liikumine genereerib pisut SKP-d. Väikelennuväljad (nagu mullu ühe entusiasti eestvõttel Muhusse rajatud) aitavad tagada ka kogukondade turvalisust, ehkki sellele sageli ei mõelda. Näiteks pakkudes vajadusel platsi päästelennukile või -kopterile.
Mida rohkem on alal entusiastlikke harrastajaid, seda enam liiguvad ka teadmised; teadvustatakse ka valdkonna riske ning õpitakse neid paremini vältima. Tegelikult ka teadvustama, et nii maal, õhus kui vees on omad ohutegurid.
Kunagi pakkusin välja mõtte, et iga Saaremaa üldhariduskooli õpilane võiks soovi korral saada taskusse väikelaevajuhi tunnistuse. Paber ei sõida, ütleb siinkohal mõnigi, pealegi lubab meresõiduohutuse seadus ju juhtida paate purjepinnaga kuni 25 m2 või mootorivõimsusega kuni 25 kW ilma loata, kui kaldast mitte eriti kaugele minna.
Mu meelest on aga kogenud õpetaja käe all saadud oskused ometi vajalikud ja õnneks jagavad paljud mu arvamust. Transpordiameti kodulehelt võib lugeda, et 2024. aastal Eestis väikelaevadega vigastatute või hukkunutega õnnetusi ei juhtunud (mis on suurepärane!), kuigi väikelaevade arv registris kasvab. Aga on kasvanud ka paberitega väikelaevajuhtide arv.
Küllap valdav osa meist tajub, et keskkonda (ja liikumisvahendit) tuleb austada, et ka kuitahes kogenuna mitte kaotada ettevaatust ja ohutunnet. Nii jääb mõnigi õnnetus juhtumata.