MARTIN SEPP ⟩ Võõrsil ja koduteel – piiride sulgemise eel
"Kui 17. jaanuaril oma järjekordset seljakotireisi alustasin, ei olnud õhus ühtegi märki ees seisvast rahvusvahelisest koroonapaanikast," kirjutab saarlasest rändur Martin Sepp.
Meedia teadmata oli Hiinas lumepall küll juba veerema läinud. Mu esimene vahepeatus Hong Kong hingas aga mässude ja viiruse (paanika) laialdasema leviku vahelisel perioodil veel tavapärases rahulikus rütmis.
Hiina erihalduspiirkonnas kohtusin põgusalt kaasmaalase Margus Kalamiga, kes sügis-talvisel perioodil Kagu-Aasias oma poeketi varusid täiendab. Mõni aeg hiljem järgmises sihtkohas märkasin, et mees postitab kahtlaselt pikalt pilte metropolist. Tagantjärele sain teada, et seda küll mitte karantiini jäämise tõttu, vaid tema järgmises sihtkohas, Hiinas, üha kriitilisemaks muutuva olukorra pärast.
Prohvetlikud sõnad
Marguse kogemus oli tavapärase reisijaga võrreldes kahtlemata vahetum ja realistlikum. Sellest võisid tulla ka tema isegi veidi prohvetlikud sõnad ajalehele KesKus kirjutatud artiklis. Nimelt manitses ta Eesti inimesi mõtlema, kas nad ka siis olukorda nii kergelt võtavad, kui nähtamatu ja riigipiire mitte tunnistav probleem nende koduõuele jõuab.
Kahekuise perioodi vältel aeg-ajalt siinseid online-väljaandeid jälgides võisin taaskord nentida, kui vähe on vaja, et inimesed meedia mõjul üle mõtlema hakkaksid. Seega ma ei ütleks, et inimesed teemasse liiga rahulikult ja ükskõikselt suhtunud oleks. Portaalis trip.ee alustatud teema reisimisest viiruseohu valguses (või varjus?) meenutas iga päevaga üha enam Delfi kommentaariumi. Nii populaarsuselt kui sisult.
Margus naasis koju tavalisest oluliselt varem, nähes ette järjest eskaleeruvaid lennukeelde ja piiride sulgemisi. Mina otsustasin tagasituleku umbes nädal enne lendu. Sel hetkel viibisin veel sügaval India lõunaosas. Kuupäeva ja marsruudi valikul ei mänginud viimase aja arengud sugugi rolli, sest kõik tundus veel kontrolli all olevat.
Päev enne koduteele asumist, 12. märtsil lugesin uudist India valitsuse otsusest tühistada alates järgmisest päevast turismiviisad. Vastava otsusega sulges India oma piiri küll vaid riiki sisenejatele, aga see oli minu jaoks ehk üks esimesi mõtlema panevaid fakte, sest puudutas üsna lähedalt mind ennast.
Kui 13nda ja reede hakul, tavapärasest palju varem ehk umbes viis tundi enne lendu Delhi lennujaama jõudsin, tabas mind check-in`i laua juures üsna korralik üllatus. Palju ei puudunud, et kodutee poleks sugugi nii sujuvaks osutunud. Selgus, et Peterburi oblasti (?) e-viisaga siiski ei saa Moskvas terminali vahetada, kuigi ma sellekohast kinnitust pileti ostmise eel ei leidnud. Tänu Kirde-Indiast pärit tudengitele, Aerofloti personalile ja ühele mulgile sain samal hommikul siiski lennukile astuda. Väikese kooliraha ja pinge eest sain vastu hea kogemuse.
Punasekirjud lennutablood
Moskva Šeremetjevo lennujaam sai lennuplaani muudatuse tõttu veelgi tuttavamaks ja kodusemaks, sest Moskva-Tallinn lendu tuli oodata 23 tundi. Varem kümmekond korda sealses rahvusvahelises transiittsoonis viibinud, nägin kohe, et lennujaamas on reisijaid tavapärasest oluliselt vähem. Sellest andsid tunnistust tühjad koridorid ja ootesaalid ning ka igavlevad tax-free-poodide müüjad. Neist ühega vesteldes võisin olukorra tegelikku mõõdet mõista eriti selgelt.
Tühistatud lendude suurest hulgast kõnelesid ilmekalt punasekirjud lendudetablood. Hiina suunal oli toimuvaid lende isegi näha. Punases toonis aga domineerisid eelkõige Itaalia linnade nimed. Erinevalt paljudest Hiina lendudest, mis juba nädalaid tagasi tühistati, olid viimased alles hiljuti plaanipärased olnud. See näitas, et olukord muutub üha kiiremini ja drastilisemalt. Väga paljud inimesed jäävad seetõttu transiittsooni või kusagile mujale lõksu. Äsja tuli ka uudis, et Aeroflot lõpetab peagi lennud Moskva-Tallinn suunal, nii et mul endal läks üsna napilt.
Mu esimene kontakt kodumaal oli proua immigratsioonilauas, esimene märk eelmisel päeval Eestis kehtestatud eriolukorrast aga selle proua mureliku tooniga esitatud küsimused.
Hong Kongi mainimine pani ta lausa pead raputama. Külastamise kuupäeva lisamisega rahustasin ta siiski maha, nii et esialgu pääsen vaid vabatahtlik-sunniviisilisse karantiini jäämisega.
Pärast pikka aega üksi rändamist on rõõm koju saabumisest alati suur. Seda teavad kõik, kes ei piirdu nädala-kahe pikkuste puhkusereisidega. Seesama rõõm säästis mind ilmselt muretsemast nakkusohu üle. Tagantjärele valdab mind ka kergendustunne kodutee sujumisest suuremate takistusteta.
Tartusse sisse kirjutatud saarlasena on mul küll vaja ületada üks äsja suletud sisepiir, aga usun, et olukord siiski rahuneb lähiajal. Seniks pidage vastu, kaassaarlased!
P.S. Lugu on kirjutatud Saarte Hääle palvel.