SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Et kodust saaks jälle kodu

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

"Mul on täiesti kopp ees. Ja alles on kolmas päev!" ägas üks kolleeg meie kolmapäevaõhtusel virtuaalkoosolekul. Tal on kodus sõimeealine laps, kelle meelest on väga vahva, et issi praeguse eriolukorra tingimustes iga päev kodus on. Issil nii vahva ei ole.

Paljud meist on põlevil silmil rääkinud e-riigist, nutikatest lahendustest, kaugtööst. Selles jutus pole iseenesest midagi valet. Ent kui koroonakriis sunnib paljusid meist oma kodu kontoriks muutma, seejuures kõigi pereliikmete erinevate vajadustega arvestades, hakkame nägema asja mõnevõrra muutunud rakursi alt.

Sõimeealise lapsega pole nagu minu teismelistega, kellega istud köögilaua taha ja räägid asjadest nii nagu on. Et tööpäevadel on töörežiim. Et ärkame ühel ajal, peseme hambaid, käime duši all, teeme tööd. Teismelistega on omad probleemid. Ei tasu unustada, et nende loomuomane rahutus on surutud samuti nelja seina vahele.

Kõige kriitilisem sellises olukorras on vaimu hoidmine, sest lähikondsetega arvestada tuleb. Samal ajal pead suutma oma töö ära korraldada. "Idee vajab seltskonda," ütleb mu tark naine. Tõepoolest, just nii see on. Öeldakse ju küll Marshall McLuhani sõnadega, et globaalses külas ongi inimene üksi ja selle poole olime teel nii pere- ja töömudelit, korteri ruutmeetreid kui muutuvaid harjumusi silmas pidades – kõike toetamas vastavad teenused (näiteks igasugu kullerid ja jagamismajandus) – kuid valdav enamus meist on harjunud siiski viibima tööseltskonnas, kollektiivis.

Tartu Ülikooli religioonipsühholoog ja hingehoidja Tõnu Lehtsaar kirjutas neil päevil alma materi sotsiaalmeediaküljel, et teadlik suhtumine psühholoogilistesse probleemidesse aitab raskustega paremini toime tulla. Tavalise elurütmi lõhkumine, suhtlemisvõimaluste piiratus, mure rahaliste raskuste ees, hirm ja ärevus tervise pärast, süvenev tusameel ja üksindus. Need, ja veel mitmed sarnased tegurid on Lehtsaare hinnangul neil päevil vastased, millega meil tuleb silmitsi seista.

"Teadmatult pikalt kestev eriolukord paneb proovile riigid ja ühiskonnad, meie tõekspidamised ja väärtused. Me teame, millistena me sellesse olukorda läheme, kuid me ei tea, millistena me sellest väljume."

Lehtsaar pakub ka positiivset programmi: ära end infoga üle küllasta, hoia päevarutiini, suhtle – ära jäta end üksi; kui mure murrab, otsi professionaalset abi.

"Suurim vara vaimse tervise hoidmiseks on tugevad lähisuhted," rõhutas Lehtsaar.

Inimesele on üldiselt omane kohanemine. Vabakäiguvang kohaneb tööl käima. Meremees kohaneb eluga kinnises ruumis ja piiratud seltskonnaga. Ettevõtja kohaneb piiratud majandusega. Eestlane kohanes ka Nõukogude Liidus vaesuse, defitsiidi ja tsensuuriga. Aga meie seas on alati nõrgemaid, kes sunnitud seisus "ära pööravad", väljendugu see siis agressiivsuses või apaatias või hoopis ülemäärases agaruses. Märkame neid, hoolime neist. Sest kõige vähem vajame me ebastabiilsust.

Teadmata pikalt kestev eriolukord paneb proovile riigid ja ühiskonnad, meie tõekspidamised ja väärtused. Me teame, millistena me sellesse olukorda läheme, kuid me ei tea, millistena me sellest väljume. Võimumehele võib võim pähe lüüa, mõned prohvetid jutlustavad juba uut ilmakorda mingite uute seaduste alusel. Ärme unusta, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Põhiseadus kehtib ka eriolukorras. "Demokraatiat ei tohi karantiini panna," kirjutas Äripäevas endine õiguskantsler Allar Jõks.

Üksikisikul on siin täita suur roll. Seda mõistes on meil kõik eeldused väljuda kriisi järel avatud vabasse ühiskonda, mis on varasemast isegi parem, ettevõtlikum, võimalusterohkem. Ja kodust saab jälle kodu.