90 päeva kooli lõpetamiseni ehk usk ja distsipliin viivad võidule

Risto Kaseorg. Foto: Erakogu

"Praegune koroonakriis ei ole veel maailma lõpp," kirjutas Kuressaare Gümnaasiumi 12. c klassi õpilane Risto Kaseorg 23. märtsil koolilehes Meie KG.  "Elu karantiinis on küll ebamugav, aga mitte talumatu."

Kui mult küsiti, mis mõtted minul peas on selles keerulises olukorras, siis esimene asi, mis mul pähe torkas, oli mure. Mure, mis saab mu sõpradest ja perest, eksamitest, kooli lõpetamisest, mu tulevikust. Käesolev aasta on minu elus niigi väga tähtis. Pandeemia aga on teinud selle mitte ainult mulle, vaid kindlasti teistelegi mu eakaaslastele kordades raskemaks. Samas tunnen sisimas, et kõik saab korda ja koroonakriis ei ole kaugeltki maailma lõpp, isegi kui hetkel nii tunduda võib. 

Olen pingsalt jälginud nii Eesti kui ka välismaa uudiseid ja üritanud enda jaoks ümber lükata valeinfot. Eraldi olen püüdnud end kursis hoida sellega, mida räägib nakkushaiguste ekspert Dr Michael Osterholm. Tema on üks teadlastest, kes aktiivselt informeerib inimesi ka tuleviku koha pealt ning märgib ära, mis on tõestatud ja mis pole. 

Sel segasel ajal on ülimalt tähtis, et hoiaksime end olukorraga kursis, samas ei usaldaks iga allikat, kust teavet kogume. Praegu on maailmas suur osa inimesi hirmul ja segaduses. See muudab nad kergeusklikuks ja naiivseks, pannes neid tihti valeinformatsiooni levitama. 

Inimesed alahindavad ohtu

Tõsiasi on see, et võitlus selle viiruse vastu ei ole paari päeva või isegi paari nädala küsimus. Dr Osterholmi sõnul on olemasoleva info ja uuringute põhjal on alust arvata, et kriisiolukord  võib kesta sügiseni. Vaadates, et Hiina on koroonaviiruse küüsis juba ligi neli kuud, sealsed inimesed viibivad siiani karantiinis ja võitlevad viiruse leviku vastu, siis ma ei kahtle dr Osterholmi prognoosis. 

Osas artiklites räägitakse, et Hiinas on viirus vaibunud ja uusi haigusjuhtusid ei lisandu,  kuid see ei tähenda veel, et võitlus on lõppenud. Kui kõik inimesed seal nüüd oma normaalse elu juurde naaseksid, oleksime paari nädalaga alguses tagasi. Siiski annavad edusammud lootust. 

Üks praeguseid suuri probleeme on see, et inimesed ei mõista selle viiruse ohtlikkust ja kahtlevad viisides, kuidas riigid olukorda lahendavad. Olen näinud inimesi võrdlemas koroonaviirust gripiga, tuues välja, et Ameerikas sureb igal aastal keskmiselt 60 000 inimest gripi tagajärjel. Et kuidas koroonaviirus siis hullem on. 

"Iseseisvalt õppides on mul keeruline end motiveerida. Väga raske on lahendada kõigi ainete ülesandeid iseseisvalt."

Me peame aru saama, et tegemist ei ole gripiga. Jah, praegu õnneks ei ole koroonaviiruse põhjustatud surmajuhtumite arv veel väga kõrge, aga see haigus on kordades nakkavam. Kui elaksime edasi oma tavapärast elu, jõuaks viirus ajapikku paratamatult kõigini maailmas ja surnute arv ulatuks kümnetesse miljonitesse. Isegi praeguste meetmete korral prognoositakse, et maailmas võib pandeemia lõpuks olla surnuid sadades tuhandetes. 

Paljud küsivad, kuidas peaks karantiin olukorra lahendama. Karantiin ehk polegi probleemi lahendus, vaid aja võitmine lahenduse leidmiseks. 

Mina näen sellest olukorrast praegu kaht väljapääsu: immuunsus ja/või vaktsiin. Immuunsus tähendaks seda, et need, kes on haiguse läbi elanud, ei saa teist korda nakatuda ega levitaks seda enam. See teeks võitluse lihtsamaks ja viirus sureks lõpuks ise välja. Kahjuks ei ole veel tõestatud, kas koroonaviirusega kaasneb immuunsus. 

Karantiin ja kannatlikkus

Vaktsiin muudaks inimesed viiruse suhtes immuunseks ja pärast massilist vaktsineerimist saaksime viirusest jagu. Ilmselt aga ei leia teadlased ohutut vaktsiini enne aasta lõppu. Seega jääb praegu üle ainult karantiin, usk ja kannatlikkus ...

Olen veetnud nüüdseks karantiinis juba kaks nädalat. Ega see just lust ja lillepidu ole. Rutiin on väga üksluine: ärkan, söön, õpin, magan. Vahepealsed tunnid täidan meelelahutustega, olgu see siis mõni hobi, millega saan toas tegeleda, või internet. Samal ajal proovivad vanemad oma firmat üleval pidada ja veedavad samuti enamiku ajast arvuti taga. Vahel aitan neid mõne inglisekeelse meiliga, millest arusaamisega neil raskusi on. 

Iseseisvalt õppides on mul keeruline end motiveerida. Väga raske on lahendada kõigi ainete ülesandeid iseseisvalt. Enamiku oma energiast suunan eesti keele ja matemaatika ülesannetele, mõeldes, kas mind kunagi ikka lastakse neid eksameid tegema. Seega on elu karantiinis ebamugav, aga mitte talumatu.

Pean tunnistama, et algul ei võtnud ma ohtu kuigi tõsiselt: arvasin, et viiruse pärast saab lihtsalt koolist paar päeva puhkust ja elu on lill. Nüüd aga, nähes, kui lähedal see viirus mu kodule on, ning jälgides, kuidas pandeemia mu enda ja kogu maailma rahva elu mõjutab, ei usu ma, et keegi praegust olukorda enam väga positiivselt võtab. 

Küll aga usun seda, et paari kuu pärast on kõik jälle nii, nagu enne ning saame rahulikult oma eluga edasi minna. Vahepeal peame lihtsalt kodus püsima, käsi pesema nii tihti kui võimalik, vanavanematest ja teiste riskigruppi kuuluvate sõprade ja pereliikmetega distantsi hoidma. Säilitama rahu ja hoidma tervist. Kui raske see ikka olla saab?