“Muusiku töö lahutamatu osa on reisimine – seepärast ei ole minu jaoks praegune kriisiolukord iseenesest midagi uut,” kirjutab muhulasest saksofonist ja helilooja Villu Veski.
VILLU VESKI ⟩ Kas pandeemia on force majeure?
2014 möllas Aafrikas Ebola, kui saabusime Nigeeriasse, Lagosesse, et festivalil Lagos Jazz Series. Ravimit turul polnud – kõik saabusid omal vastutusel. Piirikontrollis mõõdeti kehatemperatuuri ja näit märgiti pastapliiatsiga passi – riigist väljumisel kordus sama palavikukontroll ja kui temperatuur olnuks kaks ja rohkem kraadi kõrgem, oleksin kolmeks nädalaks karantiini sattunud.
Ka siis olid mul meie Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskliiniku peaarsti soovitusel kaasas desinfitseerimisvahendi pudelikesed. Peale selle tuli teha Aafrikasse sisenemiseks “kollane pass”, mis pidi sisaldama kinnitust malaaria, koolera, aafrika katku, kollapalaviku jm. surmavate haiguste vastu vaktsineerimise kohta.
Saaremaale kiirabiautos
Paralleelselt varitsesid mitmesugused muud ohud – relvastatud jõugud tänavatel jne. Seetõttu tohtisime ringi liikuda ainult relvastatud ihukaitsjate saatel.
2014. aastal esinesime Istanbul Jazz Festivalil Türgis. See festival jäi 2013. aasta juulis Türgi sõjalise riigipöörde tõttu ära ja programm sai teoks 2014 aastal.
Eestist, Saaremaalt meenub Nõukogude võimu perioodist aeg 1980ndate esimeses pooles, kui valitses suu- ja sõrataud. Siis oli samuti kehtestatud liikumiskeeld saarte ja mandri vahel, autod pidid desinfitseerivatest rennidest läbi sõitma.
“Ma tõesti ei lisanud lepingutesse punkti, mis kirjeldaks lepingupoolte vahelisi suhteid kontsertide ärajäämisel ülemaailmse pandeemia korral. Mind oleks peetud lihtsalt hullumeelseks.”
Meelde tuleb seik ühest “leidlikust” lahendusest. Kuna ühe Kingissepa linna asutuse nääripeole oli vaja bändi, samal ajal aga kehtis liikumiskeeld, saadeti muusikutele (õppisin siis Tallinna konservatooriumis) Kingissepast järele kiirabiauto. Kiirabiautosid ju ei kontrollitud ja see pääses Kuivastust läbi.
Tulles tagasi praeguse olukorra juurde: 24. veebruaril, Eesti iseseisvuspäeval, ei kujutanud meist vist keegi ette, et ainult 19 (!) päeva on jäänud peaministri poliitilise avalduseni 12. märtsil ja 3 nädala pärast keeratakse lukku nii Eesti kui kogu maailm. Suletakse koolid, lõpetatakse igasugune liikumine riikide vahel, kehtestatakse komandanditund ja meil siin väikesel Eestimaal on kohustuslik kanda kaitsemaski. Meenutame: veel vähem kui kaks nädalat tagasi küsis üks riigikogu liige Jüri Rataselt sarkastiliselt: “Lugupeetud peamister, ma ikka loodan, et te teate, mida tähendab sõna pandeemia…”
Kulutatud aeg ja raha
Mul endal jääb märtsis ära kuus kontserti: kolm Eestis, kaks Itaalias ja üks Saksamaal. Mainekas, 51. korda toimuv Burghausen Jazzwoche Saksa-Austria piiril, Ugala 100 lastelaulude kontsert Viljandis Ugala teatris, Philly Joe’s jazziõhtu , Lennart Meri mälestuskontsert ja kaks kontserti Põhja Itaalias.
See kõik oli 90% ulatuses juba tehtud töö – proovid, nootide ettevalmistamine, muusika õppimine, promomaterjalide saatmine ja tootmine, ajaline ja vaime panus ning tühja läinud lennupiletid, lõputu kollektiivne aegade sättimine e-posti teel ja loomulikult saamata jääv sissetulek. Lisaks peavad kõik tegema otsused sündmuste ärajäämise või edasilükkamise osas ja kanalites selle kohta teada andma. See aga tähendab ajakulu.
Väga kiiresti reageeris Eesti Muusikanõukogu, kes juba reedel saatis täitmiseks küsimustiku muusikavaldkonna ärajäävate sündmuste kohta, et kaardistada ja riigile esitada saamata jääva tulu suurusjärk. Mis esmaspäeva õhtuks avaldatud algse info järgi oli ligi 5,4 miljonit eurot.
Töös on mitmete võimalike esinemiste ülekannete organiseerimine internetis, ehk kontserdid ilma kohapealse publikuta. See omakorda tähendab lisakulutusi ülekande korraldamiseks ja piletituluta jäämist.
Loomulikult on artistide ja korraldajate jaoks raskeim asi leida endas usku, jõudu ja positiivset laengut tulevaste sündmuste korraldamiseks ja loominguliseks panustamiseks. Lähiperioodiks planeerida on ju keeruline. Kõik muu on teostatav.
Tunnistan, et ma tõesti ei lisanud märtsikuiste kontsertide lepingutesse punkti, mis kirjeldaks lepingupoolte vahelisi suhteid kontsertide ärajäämisel ülemaailmse pandeemia korral – sest mind oleks peetud lihtsalt hullumeelseks…
Päris praktilises tähenduses tuleb praegu reisikindlustuse või reisi katkemise kindlustuslepingute sõlminutel hakata koos kindlustusfirmadega lahti mõtestama, kas pandeemia on force majeure...