Samal ajal ja peaaegu et samas kohas jäi võitluses vähile alla noor naine. Tema lähedased said vabariikliku ajakirjanduse kaudu kaasa soovituse, kuidas matusetalitust reeglite päraselt korraldada.
Ehk siis, kui valisime raha asemel tervise, siis rahast küll loobusime, kuid kas ikka valisime tervise? Patsiendid, kes ootavad oma operatsioone, plaanilist või erakorralist ravi, ei pääse avalikku inforuumi, et karjatada: “Andestust, et me ei ole viirusekandjad, kuid meilgi on tervisemured! Mõnel meist isegi eksistentsiaalsed.” Samas grupis on need, kes lähiajal sünnitavad. Meie rahva ainus lootus, kui pidada silmas põhiseaduse preambulat. Kolleeg Janek oli jalutuskäigul valitsusse ajast ees, kui soovitas sünnitada põllul. Nii ta läheb.
Me ei valinud raha. Ja see on OK, sest meie parim teadmine on teadmatus. Eriolukorra kolme nädala tulemus on see, et seisab peaaegu kõik. Elutööd hävivad ja juhtub muid hirmsaid asju. Alguses kelmuse ja siis tänavakuritegevuse kiire kasv on vaid aja küsimus.
On ka optimistlikumaid signaale, traditsiooniliselt ikka avaliku sektori kõrgetest kabinettidest. Kui Eesti Pank rõõmustas avalikkust 10 päeva tagasi majanduskasvu osas 6–14 protsendi miinusega, siis rahandusministeerium sai ülesande avalikkust rahustada numbritega vastavalt –3 ja veidi korrigeerituna –8 protsenti. Sotsiaalmeedia teravaim kuju Olav Osolin vastas selle peale, et kuna 0 pole number, saab selle hiljem lihtsalt lisada. Lisada tuleb.
Valitsuskoalitsioon on jõuliselt otsustanud, et kärped avalikus sektoris tulevad, trummipõrina saatel, juba aastast 2021. Ehk siis ajas, kus igal tunnil on väärtus, on koalitsioonil kavas paugutada juba käesoleva aasta lõpus, et vajalikud muudatused ei võtaks aastatki. Ma ei lisa siia teadlikult kolme punkti, naeru- või hüüumärke, sest see on uus normaalsus. Lõhe bürokraatia ja seda enda seljas kandva ettevõtluse vahel ei ole kunagi olnud nii suur.