"Hea sõber. Kui möödunud aastatel on Kristuse ülestõusmispühadele eelnev kannatusaeg jäänud paljude jaoks üsnagi kaugeks mõisteks, siis tänavu omandab see hoopis suurema ja sügavama tähenduse," kirjutab Kihelkonna, Kärla ja Mustjala koguduse õpetaja Rene Reinsoo. "Kannatus võib olla füüsiline, materiaalne või emotsionaalne."
Matteuse evangeeliumi järgi hüüab Jeesus ristil rippudes: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” (Mt.27,46).
Praegune eriolukord ja viiruse levik on muutnud meie kõikide elu – mõnede elutee on õhtusse jõudnud, osad suunatud haiglaravile ja kõigile on seatud liikumis- ning kohtumispiirangud. Mõnigi kord on nõnda, et rõõmu või ka kaastunde jagamiseks on raske leida õigeid sõnu, meie tundeid ja osavõtlikkust saavad vahel paremini edasi anda käepigistus või kallistus. Oleme ajas, kus füüsiliste kontaktide arv on püütud viia võimalikult minimaalseks.
Merille Hommik kirjutas ajalehes „Eesti Kirik”: "Kaks tuhat aastat tagasi tuli Jeesus Jeruusalemma ja nüüd peab olema inimlaste vahel kaks tuhat millimeetrit." Nii ajas kui ka ruumis on need mõlemad enamat, kui käega katsuda ulatame.
Nii ajas kui ka ruumis on kaks tuhat aastat ja kaks tuhat millimeetrit enam, kui käega katsuda ulatame.
Kes on harjunud ülestõusmispühasid veetma lähedaste pereliikmete keskel, võib tänavu üksinduses kogeda otsekui mahajäetuse tunnet. Jeesuse sõnad ristil „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” panevad kaasa mõtlema. „Miks?” küsimused on üldse ühed raskemad küsimused. Püüame neile vastuseid leida, kuid võime ka kergesti eksida.
Pean tunnistama, et minu jaoks on olnud need Jeesuse sõnad üks raskemaid kohti Piiblis lahti mõtestamiseks. Kas tõesti jättis Isa oma armsa Poja kõige raskemal tunnil maha?
Vastuse oma küsimusele leidsin mõttekillust, et Jeesusele oli Vana Testament hästi tuttav ning tõenäoliselt palvetas ta Psalmide raamatu 22. peatüki sõnadega. Risti all olijad kuulsid vaid selle palve algust „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid...” Kurnatud ning janust kuivanud kurgust ei suutnud Jeesus enam rohkem sõnu kuuldavale tuua. See palve kannab aga pealkirja „Ahastushüüd ja tänulaul”. Toon siinkohal välja valikuliselt mõned salmid sellest palvest:
Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole! Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast. Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti! Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad. Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid. (Ps.22: 12, 19-20, 22-23, 27-29)
See Vana Testamendi palve annab hoopis uue tähenduse ja lootuse Jeesuse sõnadele. Ka selles ääretult raskes ning piinarikkas olukorras ristil koges Jeesus siiski Jumala lähedust ning Luuka evangeeliumi järgi olid tema viimased sõnad: „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!” Nende sõnade ütlemiseks pidi tal Isaga ühendus olema.
Hea sõber. Vaatamata välisele kohatisele mahajäetusele on meilgi võimalus anda Isa kätte oma mured ja rõõmud, oma hirmud ja kartused, oma ihu ja hinge. Küll ta kannab meid kõigest läbi. Ka siis, kui seda väliselt välja ei paista. Tema saab meile ka igavese elu kinkida!
Õnnistatud saabuvaid Kristuse ülestõusmispühi ning tervist, rahu ja lootust!