Hüvasti, Andrus Peegel

Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

10. märts 1955 – 13. aprill 2020.

Esmaspäeval lahkus pärast pikka haigust kunstnik, karikaturist ja õppejõud Andrus Peegel, Saarte Hääle kunstnik ja lehe kujunduse looja. Leebe, väärikas, pühendunud, suurepärase huumorimeelega, sündinud härrasmees – selliste sõnadega meenutavad Andrus Peeglit teda tundnud inimesed. 

Ivo Linna, Andruse tädipoeg: 

Andrus oli ääretult hea ja andekas inimene. Lisaks sellele, et ta oli mu onupoeg – tema isa Juhan Peegel oli mu ema vend –, oli ta mu väga hea sõber. 

Andrusel oli üks joon, mida minu meelest ei ole võimalik õppida – see peab sündides kaasas olema.  Nimelt oli ta läbi ja lõhki härrasmees – kõige paremas mõttes. Seda võis kohe märgata nii tema liigutustes, käitumis- kui ka kõnemaneeris. 

Mu esimene mälestus Andrusest ulatub sellesse aega, kui ta oli paariaastane rõõmus tita, kes tatsas ringi ja aina naeris. Isegi ühel vanal fotol, kus oleme mina vend Temmega ning onu Juhani poegade Madise ja Andrusega, Andrus naerab.  

Onu Juhani pere käis Saaremaal igal aastal ja tihti peatusid nad meie juures Kuressaares Aia tänaval. Hoolimata sellest, et mina olin Andrusest viis ja pool aastat vanem, tekkis meil temaga sõprus, mis süvenes siis, kui Tartus õppisin. Meil oli eriline klapp.  

Andrus oli suurepärane kunstnik. Minugi kodu seintel ripub mitu tema teost. 

Et Andrusel on kuhjaga kunstiandi, selgus juba tema poisipõlves. Tartu kunstikoolis õppides tegi ta oma lõbuks karikatuure. Need olid peene huumoriga, tõeliselt vaimukad. Mäletan, kuidas Andruse piltide pärast ajalehte ootasin. Alati, kui tema karikatuuri lehes nägin, oli mu naerupahvak garanteeritud. 

Ma imetlesin ikka, kui uskumatult vapper inimene ta oli. Ma imetlesin ikka, kui uskumatult vapper inimene ta oli. Kuigi vähk piinas Andrust kaua aastaid, ei jätnud huumorimeel teda maha.

Isegi siis, kui ta tervis oli jälle halvem ning ta hääl kostis telefonis nõrga ja väsinuna, viskas ta mõne nalja. Ka siis, kui Andrusel oli väga halb või raske, näitas ta välja ainult häid emotsioone. Tõeline oma isa laps – onu Juhan oli samasugune.  

Silmast silma kohtusime Andrusega viimati aasta algul Tartus tema ateljees Vanemuise tänaval. Viisin talle purgitäie kuivatatud räimi ja ajasime juttu.

Kui Andrusele möödunud nädalal helistasin, oli ta järjekordse operatsiooni tõttu Tartus haiglas. Oli optimistlik, kiitis, kui hästi tema eest seal hoolitsetakse. Vaatamata viletsale tervisele tegi ta haiglaski oma tööd. 

Ütlemine “asendamatuid inimesi ei ole” on läbinisti vale. Iga inimene on asendamatu oma pere, sõprade, sugulaste, kolleegide jaoks. Andrus on täiesti asendamatu inimene.

Lohutan end sellega, et inimene elab nii kaua, kui teda mäletatakse. Usun, et Andrust mäletavad erinevate põlvkondade inimesed väga kaua. Niimoodi mõeldes on leina pisut kergem taluda. 

Elvi Vaher, Andruse onutütar: 

Mu onupoeg Andrus oli vastutulelik ja abivalmis inimene, kes aitas alati, kui aidata sai. 

Ta oli rahuliku jutuga mees nagu ta isa Juhangi. Ja nagu kogu Peeglite pere – suurepärane, ei tõstnud end kunagi esile. Kuigi Peeglid elasid Tartus, käis Andrus suviti ikka oma isakodus Orissaare kandis Türnal. Juurte juurde tulla oli tema jaoks väga tähtis.

Andruse jaoks, kelle kunstimeel avaldus juba lapsena, oli tema töö Tartu kunstikoolis nii oluline, et ta käis tudengitele tunde andmas isegi väga haigena. Peaaegu lõpuni.

Erki Berends, sõber: 

Andrusega suheldes oli tunne, nagu oleksime juba lapsest saadik tuttavad ja koos mänginud. Kuigi oleme mõlemad Saaremaa juurtega ja suviti käisime Saaremaal, seda siiski ei juhtunud. 

Tuttavaks sain Andrusega 19. mail 1979 ehk papa Peegli 60. sünnipäeval, kui kogu ajakirjandusosakond läks Juhanit hommikul tema Väike-Tähe tänaval asunud kodusse õnnitlema. 

Meie kursus oli Andrusele kuidagi väga südamelähedane. Ta oli teatud mõttes nagu üks meie hulgast. 

Tihedamini hakkasin Andrusega läbi käima pärast seda, kui Juhan 2007. aastal lahkus. Meil klappis kuidagi väga hästi. Kuna mul venda ei ole, oli minust 11 päeva vanem Andrus mulle veidi ka venna eest. 

Oleme ka Türnal koos aega veetnud. 2010. aastal käisime kolmekesi – Andrus, Ivo Linna ja mina – koos Tornimäe kooli Juhan Peegli bareljeefi viimas. 

Kui peaksin Andrust iseloomustama, meenub esimesena see, kui soe inimene ta oli. Selle soojuse oli ta oma suguvõsalt pärinud. 

On neid, kellega kohe kuidagi tajud “ühist veregruppi”. Tema oli üks neist inimestest. Andruse väärikas hoiak paistis välja igalt sammult. Ta oli väga põhjalik ja pühendunud. Mul läks mõnel korral tema kui kunstniku abi tarvis. Kui ta mulle oma unikaalses tehnikas loodud pilte saatis, siis minu silmis olid need väga head, tema aga ei jäänud oma tööga kunagi päris rahule. Alles pärast mitmendat korda parandamist leidis lõpuks, et käib kah.

Viimati kohtusime möödunud aastal, kui Juhan Peeglil oli sajas sünniaastapäev. Oleksime kindlasti ka tänavu mais papa Juhani sünniaastapäeval kokku saanud, aga läks teisiti. Ju me siis kohtume mõnel muul moel. 

Liina Õun, Saarte Hääle kujundaja: 

Kui ma Andrus Peegliga esimest korda Tartus Vanemuise teatri ees kokku pidin saama, et lehe – mis pidi nimeks saama Oma Saar – kujundusest rääkida, pabistasin ja mõtlesin, kuidas ma peaksin ta üldse ära tundma. Treppidest rühkis aga energilisel sammul üles kohe kuidagi tuttavana tunduv inimene, sõbralik ja jutukas. Kaasas rullikeeratud kavand ajalehe esiküljest ning CD-plaat kirjafontide, lehe logo ja mõnede stiilinäidetega.

“Kõik on kõige paremas korras,” armastas Andrus alati öelda. Ka siis, kui lehekülg just kõige kenam välja ei tulnud. “Kus on dominantfoto? Pildid on pilla-palla,” andis ta vajadusel oma leebel moel kujundusjuhiseid. Ei kritiseerinud kunagi, vaid andis sõbraliku irooniaga mõista, et nii ei sobi “mette”.

Peegel armastas katsetada paljude erinevate stiilide ja tehnikatega. Alati, leidnud internetist mõne programmijupi, millega fotosid huvitavaks tuunida, soovitas seda ka mulle. 

Väga palju rääkisime ka lihtsalt niisama, Tartu ja Saaremaa elust-olust. Tema näitustest, kunstikooli tegemistest, isegi autodest ja muidugi oma kassidest. Viimasel ajal üha rohkem ka tervisest. Mina rohkem kuulasin.

“Kõik on kõige paremas korras,” ütles Andrus ka siis, kui asi oli juba väga halb.