Saarte Hääl palus Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudil analüüsida Briti ringhäälingu BBC Saaremaast rääkiva videouudise mõju. “Koroonasaare silt sai Saaremaale külge BBC ja kohalike elanike tõhusas koostöös,” leiavad ajakirjandussotsioloogia dotsent PhD Ragne Kõuts-Klemm ja teleajakirjanduse õpetaja Brit Laak.
(Coronavirus: Life on Estonia’s ‘corona island’, Saaremaa).
Ajakirjanduslikult on lugu üles ehitatud üsna klassikaliselt – dramaatiliste algusväljaütlemiste juurest jõutakse positiivse tonaalsusega lõpukaadrite juurde, mis näitavad imekaunist saart rikkumata looduse, õnnelike inimeste ning romantilise metsa ja merega.
Tugeva pealkirjasildi eesmärk on tõmmata vaataja tähelepanu. Dramaatilise sissejuhatuse eesmärk on hoida vaataja lõigu küljes maksimaalselt pikalt – tekitada temas huvi selle vastu, mis juhtuma hakkab – kas kõik surevad või kõik päästetakse. Eriti tugevalt jääb kõlama dr Edward Laane lause “Me vajame abi.”. See on dramaatilisuse kulminatsioon.
Nüüd, kui vaadatud on juba pool, st tähelepanu on püsinud üle minuti, saab hakata rääkima sellest, kuidas asjad päriselt on. Kohalikud inimesed – hoolimata alguskaadritest – süstivad optimismi ja lootusrikkust.
“Mida õudsemat lõppu algus lubab, seda õnnelikumalt õhkab vaataja, kui loo lõpp on ilus.”
Loo tonaalsus jääb kokkuvõttes positiivne – inimesed saavad hakkama, häälestuvad kiiresti uuele olukorrale ümber, päike paistab. Narratiiv, mis on üles ehitatud vastandumisele – alguses hirmus õudne ning pärast helge ja optimistlik – tekitab vaatajas sügava kaasatuse tunde. Mida õudsemat lõppu algus lubab, seda õnnelikumalt õhkab vaataja, kui loo lõpp on ilus.
Tehniliselt teostuselt on lugu väga killustatud: kolm-neli üsnagi suvalist arvamust, mis nii lühikeses loos koos mõjuvad tugevamalt kui eraldiseisvalt. Haigete endi kohta ka midagi rohkemat peale eeldatava (järgmise nädala) numbri teada ei saa. Loost ei selgu, millal on intervjuud antud. Ajaliselt põimuvad eile-täna-homme.
Tekstiliselt ei viidata kordagi välihaiglale, mida pildis ju näeb. Visuaalselt on tekst üksluine, sest näeme suurem osa ajast samu inimesi jutustades kaadrit täitmas. Võib arvata, et lugu pigem tekitab huvi Saaremaa vastu, kui et kahandab seda. Loost on näha, et mandriinimestel on saarlaste pärast suurem mure või hirm kui neil endil ehk see on suhteliselt positiivse tooniga lugu.
Auditooriumiuuringutest on teada, et olemusloo žanris lugude puhul on just lõpuakord kõige olulisem – see kinnistub ja jääb meelde. Drooniga ülesvõetud lõpukaadrid on lihtsalt võrratud ja parim reklaam Saaremaale.
Tähelepanu äratamise võttena on reljeefne pealkiri oma eesmärki täitnud – videol oli päev hiljem juba pool miljonit vaatamist ja tuhandeid jagamisi sotsiaalmeedia kanalites. 16. aprilli pärastlõuna seisuga oli see BBC kodulehel vaadatud uudislõikudest seitsmendal positsioonil.
Samas on näha, et veebis ei ole see sugugi kõige suuremat tähelepanu pälvinud tekst Saaremaa kohta. Veebianalüütika näitab, et märtsis on olnud Saaremaa kajastamise kõrgpunkt eelkõige eestikeelses meedias, välismeedia on tundnud saare vastu huvi mõõdukalt.
Koroonasaare lugu võib aga seda trendi muuta.
“BBC videoloo halbu tagajärgi on juba praegu tunda,” kirjutab Pädaste mõisa omanik, ettevõtja ja helilooja Imre Sooäär.
Meil on konkreetsed kliendid Brüsselist, kes otsustasid pärast BBC loo vaatamist tänavu suvel Saaremaale mitte sõita ka siis, kui piirid taas avatakse. Asi ongi just selles, et sel videolool on alateadlik mõju. Alateadvus mõjutab meie lõplikke valikuid palju rohkem kui loogika. Igasuguse reklaami üks peamine mõju ongi meie siseveendumusele, mis on alateadlik, mille järgi me omakorda otsuseid teeme. Keegi võib küll valjuhäälselt sotsiaalmeedias kuulutada, et tuleme Saaremaa toetamiseks kohe saarele, kui maakond taas avatakse, ent kui läheb reaalsete otsuste tegemiseks, võib alateadvus inimest veenda valikut tegema pigem Otepää või Pärnu kasuks, mis pole “koroonapealinnad”. Jäädakse ootele, sest “kes teab, võib-olla seal kadakate vahel kuskil luurab ikka veel koroona”.
Jah, võib ju öelda, et igasugune reklaam on reklaam, ka halb. Ning et klipi lõpus oli siiski lootuskiir. See ei heasta kahju, mida klipp tegi ja veel pikka aega teeb. Kui sisestada Google´i otsingumootorisse ülemaailmselt märksõnad “corona” ja “island”, on seal praegu esikohal Saaremaa. See klipp ja see otsing jäävad internetti aastateks ja mõjutavad saarte imagot veel pikka aega. Hiroshimal võttis aega mitukümmend aastat, et turistid sinna tagasi läheksid, kuigi tehti kõvasti kampaaniat, et kõik on ammu puhastatud ja seal pole enam radiatsiooni. Inimeste alateadvusest kaob hirm väga aeglaselt. Mitte kuidagi ei saa nõustuda, et ennast maailma koroonasaareks kuulumine meile rohkem turiste toob.
Vaatame hooajale tagasi aasta lõpus ja saame kinnitust tegelikele numbritele. Olen nõus kihla vedama, et külastajate hulka näitavad numbrid saavad olema masendavad. Millele aitab omakord kaasa see videoklipp.
Milleks oli vaja spekulatiivseid andmeid esitada? Ühtegi uuringut ei ole tehtud, mis kinnitaks, et 50% saare elanikkonnast on juba nakatunud. Milleks siis ise selliseid spekulatsioone esitada? Miks on ise vaja oma saar ristida paigaks, kus on maailma suurim nakatunute arv? Kus on uuringud, mis seda tõestavad? Kuidas saab selline slogan Saaremaa külastatavusele kaasa aidata? See ainult õhutab hirmu, mis omakorda mõjutab inimeste alateadvust.
Tegu on ülimalt kahetsusväärse juhtumiga, mida oleks saanud ära hoida. Oli ju täielikult saare inimeste endi valida, mis videoklippe nad BBC-le kokkulõikamiseks saadavad. Uudistekanalit ei saa milleski süüdistada. Loomulikult tegid nemad neile saadetud materjalist mahlaka loo. Seda prohmakat oleks saanud ära hoida, saates BBC-le tasakaalustatud ja mitte spekulatiivset infot.
Ainus, mis nüüd aitab, on kutsuda BBC mõne kuu pärast tagasi, teha positiivne jätkulugu ja püüda tehtud kahju rahustavate lugudega teistes kanalites tasandada.