MART SAARSO ⟩ Silladisko jätkub

Illustratsioon: Illustratsioon: Andrus Peegel

"Kas need miljonid, mis tänaseks on juba kogu selle sillajandi eest makstud, polnuks parem kasutada veel ühe, ja toonitan, spetsiaalselt Suure väina vajadustele vastava laeva ostuks?" kirjutab end muhulase praktikandiks nimetav Mart Saarso.

Mart Saarso Foto: Erakogu

Kui nüüd keegi küsib, et miks ma sellel teemal sõna võtan, siis olgu selgitatud, et vähemalt aastast 1998 olen ma teataval moel saarte rahva poolt omaks võetud ja mitte sugugi minupoolsel pealepressimisel, vaid teatud toimetamiste ja vastastikkuse vastutulelikkuse teel. Tänaseks on minust saanud nö muhulase praktikant, sest elangi sellel mulle väga armsaks saanud saarel ning töötan laeval, mis peab ühendust üle Suure väina.

Algatuseks olgu mainitud, et Saaremaa silla, mis tegelikult peaks visionääride kujutlusel siiski ühendama Muhumaad mandriga, ehitamise teema kerkib üles teatava regulaarsusega, millel on selge korrelatsioon valimistega. Nüüd siis on Keskerakonna minister Taavi Aas taas tõsise teoinimesena käised üles käärinud. Huvitav, miks? Sellele küsimusele annan vastuse jutu lõpetuseks.

"Mulle sild meeldiks!"

Meenutan ühte aastal 2011 toimunud valimisdebatti Saaremaal ja ikka silla teemal. Sel korral ütlesin, et meie silmad seda silda ei näe ja mulle sekundeerisid kõigi erakondade meessoost esindajad, kaasa arvatud keskerakondlane Kalle Laanet. Ainsana jäi eriarvamusele reformierakondlane Urve Tiidus. Tol korral näitlikustasin ma seda soovmõtlemist ettepanekuga rajada Roomassaare karjamaale kosmodroom.

Viimaste kohalike valimiste eel andsin nõusoleku kandideerida EKRE nimekirjas Saaremaa vallavolikokku. Ma ei osanud ette näha, et maandun volikokku praeguse vallavanema Madis Kallase järel järgmisena. Minu ainus valimislubadus oli, et ma ei kasuta kunagi valija poolt antud mandaati, kui see peaks tulema, oma isiklikes huvides. See on öeldud järgmise lõigu sissejuhatusena.

Saabus riigikogu valimisteks valmistumise pingeline periood. EKRE valimisplatvormi kirjutati selge sõnaga lubadus loetud aastate jooksul ehitada “Saaremaa sild”. Ma ei tea, kas inimesed ei tunne geograafiat, aga silda tahavad asjast huvitatud ju ikka Muhu ja mandri vahele rajada. Küsisin erakonna esimehelt Mart Helmelt, et kuule, mees, kuidas ma nüüd oma valijatele seda asja seletan, sest nemad on valdavalt silla vastu? Vastus oli pehmelt öeldes arrogantne. Mart Helme, kes ületab Suurt väina sõrmedel loetavad korrad aastas, vastas: “Mulle see sild igatahes meeldiks.” Mart Helme, kes sa oled, et endale niisugust ülbust lubad? Sinule meeldiks? Kas see ongi argument erakonna valimislubaduste koostamiseks?

Järgmise meie aja kangelasena meenub Raivo Hein, kes entusiastliku harrastuslendurina lubas ehitada sillad kolmnurgas manner-Muhu-Hiiumaa-manner. Oluline on märkida, et avalöögil öeldi valju jutukõminaga, et “riiki rahastamise küsimustes ei tülitata ja kõik saab ehitatud erakapitalil”. Möödus nädal ja sama mees istus peaminister Jüri Ratase jutul ning mangus riigilt raha oma lennuka plaani teostamiseks. Kas ma saan sellist selli tõsiselt võtta?

Selliseid Ilfi ja Petrovi teostest õppinuid, kelle lennukad plaanid meenutavad Vasjuki universumi malepealinnaks kergitamist, on veel terve rida ja nende loetlemine oleks lugeja liigne koormamine. Kui valimised möödas, siis sillamuinasjutud mõneks ajaks kindlasti ka vaibuvad.

“Me siin saartel ei taipa sageli seda, milline eksootika on sisemaa elanikule kuskile laevaga reisida. Ma olen seda turistide silmasära aastaid näinud ja uskuge, sild viib selle minema.”

- Mart Saarso

Nüüd aga asjast. Mart Helmele lihtsalt meeldiks. No see on tõsiseltvõetav argument, sest tegu on ikkagi “senjööriga”, tema enda sõnade kohaselt. Vasallidel pole siin kobisemiseks ruumi jäetud. Raivo Hein väidab, et silla ehitamine on takerdunud riigi ja Tallinna Sadama vahelise parvlaevalepingu taha. Ta ei tunnista lihtsat tõde, et sild ei kaota laevaliiklust ja siis maksaks kogu eesti rahvas dotatsiooni nii sillale kui ka laevaühendusele. Ma ei usu, et ta ei tea, vaid arvan, et valetab teadlikult. Igatahes võib niisugust jampsi rääkida paremal juhul lõunapool Põltsamaa paralleeli, kui sealgi, sest ka nemad maksaksid kogu selle avantüüri eest.

Ainus mees, kelle sillaihalust ma mõistan, kuid ei jaga, on austust vääriv laevaehitaja Mark Muru. Temal on kiire, tema ei saa alati oma ülemere vedusid pikalt ette planeerida. Paraku möönis ta, et piisavalt tihe laevaühendus oleks ka täiesti vastuvõetav.

Kohatu võrdlus

Nagu ikka, on meil kombeks rääkida, tuginedes näidetele Euroopast, nagu me ise elaksime Aasias. Öresundi silla võrdlus on täiesti kohatu, sest selle silla ühes otsas on kogu Skandinaavia poolsaar ja teises otsas nö Mandri-Euroopa. Saaremaal ja Muhus on natuke üle kolmekümne tuhande hinge, kui raugad ja imikud ka arvesse võtta. Tehke järeldus. Kalmarsundi silla kohta aga selgitas mulle kohalik mees loetud aastad tagasi lihtsalt: “Nii kui sild tehti, voolas rahvas saarelt minema ja nüüd on see peamiselt jõukamate rootslaste suvilarajoon.” Loll õpib oma, tark teiste vigadest, olgu siinkohal mainitud.

Parvlaeva Tõll tekimehena võin kõigi turismiettevõtjate julgustuseks või lohutuseks kinnitada, et laevasõit on esimene eksootiline turismimagnet kaugelt tulijatele. Mul ei ole aimu, kui paljudel fotodel ja videotel ma enese tahtmata poseerin, aga reisijatest pilte laeval nende palvel olen teinud ikka väga palju. Me siin saartel ei taipa sageli seda, milline eksootika on sisemaa elanikule kuskile laevaga reisida. Ma olen seda turistide silmasära aastaid näinud ja uskuge, sild viib selle minema.

Aastal 2009 võtsin Kuressaare lennujaamas lugeda ajalehe Oma Saar. Seal oli ka krimirubriik kahe uudisega. Esimene teatas, et ööl vastu neljapäeva varastati Tallinna tänava hoovis nöörilt pesu ning teine uudis oli, et samal ööl vajus Kastani tänava maja hoovis ümber puuriit. Kogu krimi. Mõtelge.

Nüüd siis oleme Taavi Aasa targal juhtimisel seieri jälle nulli tõmmanud. Alustame uurimisega otsast peale, kas silla ehitus on võimalik? Kas need miljonid, mis tänaseks on juba kogu selle sillajandi eest makstud mugavat tubast tööd teinud “ekspertidele”, polnuks parem kasutada veel ühe, ja toonitan, spetsiaalselt Suure väina vajadustele vastava laeva ostuks? Või ootame ja maksame veel mõned aastad? 

Ma olen juba lugenud “eksperthinnangut” hülgeuurija Mart Jüssi sulest, mis on pikk ja terminitest kubisev, kuid maakeelde tõlkides kõlab vägagi lihtsalt: eksisteerib oht, et hüljes võib vastu sillasammast ujuda ja pea ära lüüa. 

Geoloogid tegid “avastuse”, et Kesselaiu kõrval on merepõhjas ürgorg, mida täidab paks kiht kvaternaari setteid. Varalahkunud sõber ja meregeoloog Jaan Lutt teadis seda juba siis, kui mina käisin põhikoolis. Viimase “avastusena” tehti kindlaks, et hüljes pelgab parvlaeva tekitatud müra. See on tõesti teaduse viimane sõna. Avastusi tuleb nagu külluse sarvest.

Ja nüüd algusesse tagasi. Kui kogu selle sillateema ainus eesmärk on teenida poliitilisi punkte eelseisvateks kohalikeks valimisteks, siis olen ma kindlalt veendunud, et hind on liiga kõrge kinni maksmaks võimalust Enn Eesmaale veel neli aastat Saaremaa vallavolikogu istungitel Delfi avarustel surfata.