KATRIN PAUTS ⟩ Miks pidi Muhu Saaremaaga võrdselt kannatama? 

Katrin Pauts Foto: Erakogu

“Muhulasi on kogu aeg närvi ajanud, kui meie saart Saaremaa lävepakuks peetakse, aga eks koroona lisas siin veel tublisti õli tulle,” leiab Muhu kirjanik Katrin Pauts.

Laias laastus jaguneb inimkond kaheks: ühed on veendunud, et Kuivastus maale sõites on nad juba Saaremaale jõudnud, teiste jaoks tuleb enne veel Liiva pood.

Mäletan, kui pahased olid mõned muhulased, kui oma “Minu Muhumaas” kirja panin, et me saart vahel Saaremaa porimatiks kutsutakse. Trampisin selle lausega väga hellal konnasilmal. Seda loeti minu isiklikuks arvamuseks, kuigi vahendasin vaid mandri tuttavate jaburdusi ja neid ei kuule sel teemal vähe. 

Eriti toredad on suvevõõrad, kes valmis kihla vedama, et pole iial Muhus käinud, aga Saaremaal olla viibitud lausa mitu korda. Keda ei ajaks närvi, kui tema hoovist kogu aeg teregi ütlemata läbi uhatakse? Muhu on palju pingutanud, et seda naljalt enam ei tehtaks. 

Väinatamm tulnuks lukku panna? 

Modernseks kauplemiskeskuseks tuunitud Liiva küla ei tunne inimene, kes pole seal mitu aastat käinud, enam äragi, kuigi kohalike hulgast kostab ka hääli, et olla teine juba ehk liigagi modernne. Muhus on korralikud restoranid, omanäolised turismitalud, Eesti tuntuimad rahvarõivad, kohalikud toidukaubabrändid ja looduskauneid kohti leiab ka piisavalt. Miks  peaks kellelgi üldse Saaremaale asja olema? 

Just siis, kui kõik tundus ilus ja ettevõtjad ootasid tegusat turismisuve, sadas Saaremaale sisse koroonaviirus. 

Draama epitsentriks kujunes Kuressaare, kuhu on Muhumaalt ligi 80 kilomeetrit Kui aga viirusepesaks kujunenud Saaremaa lukku pandi, said muhulased taas karmilt tunda, mida tähendab suursaarega nabanööri ehk praamiliini ja väinatammi pidi ühenduses olla. 

Paljud pole vist siiamaani teadvustanud, et kui räägime Saare- ja Muhumaast, räägime mitte ainult kahest erinevast saarest, vaid ka erinevatest omavalitsustest. Ei tahtnud muhulased siingi saarlastega ühte sulatuspotti astuda, taheti liigse bürokraatiata oma asja ajada. Samas kui koroonapiirangutest kõneldakse, on kõik ikkagi üks Saaremaa puha. 

Mõlemad saared pandi lukku ühe ropsuga, lõigates nii läbi ka muhulastele olulised eluliinid. Ülikarmid piirangud kehtisid ka mõlemal saarel täpselt ühe puuga mõõdetult, kuigi Muhus ei olnud viirus saarte lukkukeeramise ajal sugugi levinud. Kuulsin tuttavatelt, et parem oleks võinud väinatammi ette tõkkepuu ja politseivalve panna, pealegi ei astu Saaremaale sõita soovivad inimesed Muhus õieti autost väljagi. 

Vaenuõhutamine ei ole okei

Nii lihtne see siiski ei ole. Saarlased ja muhulased liiguvad väinatammi pidi tihedalt, õieti ongi Saaremaa Muhu-poolne ots nagu Muhumaa pikendus. Muhu õpilased käivad Orissaares gümnaasiumis, käiakse ka Saaremaal tööl. Praamilt tulijad teevad tihti vahepeatuse Liiva poes. Kui Orissaares supermarket maha lõhuti, hakati orissaarlasi Muhusse sisseoste tegema vedama. Samas pole see ka miski, mida ei oleks saanud koroonakriisi puhkedes muuta. 

“Ehk andis koroona veel ühe tõuke Muhu päris oma kuvandi süvendamiseks, et end Saaremaaga seostamisest veel kaugemale rebida. Iga Eesti saar on oma nägu ja omaette väärtus.”

Jah, olen minagi üsna veendunud, et Muhu kannatas ülejäänud Eestist karmimalt ilmaaegu ja kiire Saaremaaga ühte patta lükkamine oli valitsuse mugavus. 

Koroonahaigeid saarele muidugi sugenes, aga päris puutumata omavalitsusi on terve riigi peale vähe. Mis seevastu sugugi mõistlik ei tundunud, oli Facebookis puhkenud paanika, kui Muhus hakkasid levima kuuldused esimesest koroonahaigest. Seda võtsid mõned kui häbiplekki. Kust ta tuli? Kas Saaremaalt? Oli see mõni Orissaare poodleja? Asi läinud kuuldavasti nii kurjaks, et hakati nõudma “süüdlase” vabatahtlikku ülesandmist. 

Ettevaatus on täiesti arusaadav, aga taoline nõiajaht ei näita ühtki selles osalejat õilsana. Ma ei arva sugugi, et Muhu siin mingi erand oli – kuuldusi koroonakiusamisest tuleb mujaltki Eestist. Lihtsalt Muhu on viimastel aastatel nii palju edasi liikunud ning värsket ja sõbralikku kuvandit juurutanud, et kurb oleks, kui koroonaviirus meid ses asjas mitu sammu tagasi viiks. 

Jäägem ikka mõistvateks ja lahketeks inimesteks. Saaremaal läks õnnetult, aga asja ei saa võtta nii, et naabrid, kes ohtlikud võõrad ettevaatamatult üle ukse kutsusid, tirisid ka Muhule häda kaela. 

Mida aga veel loodan – ehk andis koroona veel ühe tõuke Muhu päris oma kuvandi süvendamiseks, et end Saaremaaga seostamisest veel kaugemale rebida. Iga Eesti saar on oma nägu ja omaette väärtus.