Reet Nõupuu – koduhooldaja eesliinil

Reet Nõupuu

FOTO: Erakogu

Kuressaare Hoolekande koduhooldaja Reet Nõupuu peab oluliseks aidata neid, kel elu keerdkäikude tõttu pole lähedasi toeks. Eriolukorra ajal oli tema ülesanne hoolitseda koroonaviirust põdenud inimeste eest. 

Milline näeb välja üks teie tavaline tööpäev?

Sõltuvalt töö iseloomust ja klientide eripäradest on koduhooldaja tööpäevadel väga erinev iseloom ja maht, töö on väga paindlik ning mingit kindlat igapäevast rutiini ei ole. Pigem peab olema võimekust telefonikõne peale kiiresti reageerida. 

Loomulikult on kindlaks määratud kodud, mida kindlatel kokkulepitud päevadel tuleb regulaarselt külastada, ning inimesed, keda samuti kokkulepitud ajal kindlates toimingutes abistada. Näiteks varustada toidu ja ravimitega, aidata tuppa tuua küttepuud ja vesi, pesta pesu, samuti aidata inimeste endi pesemisel, abistada avalike teenuste kättesaamisel. 

Lisaks kokkulepitud kindlatele kohtumistele muudavad koduhooldustöötaja tööpäevad kirjuks klientide sagedased käigud pere- ja eriarstide juurde, saatmine ja abistamine erinevatel asjaajamistel ning ootamatut reageerimist nõudvad olukorrad. Samuti tuleb aega leida iga kliendi emotsionaalsete vajaduste lahendamiseks – olla lihtsalt olemas ja kuulata ära mured.

Kui palju erines teie tööpäev kriisiajal tavalisest kriisieelsest tööpäevast?

Kriisiaja algul muutus töös peamiselt see, et meie kliendid – kellest suurem osa on eakad inimesed – olid Covid-19 riskirühmana sunnitud jääma koju. Seega ei vajanud nad enam transporti arsti juurde või muude asjatoimetuste pärast. 

Samuti tuli ümber vaadata toiduainete ja ravimitega varustamise kord – ehk kodukülastusi tuli teha vähem, see korraga tuli tuua rohkem kaupa. 

Klientide endi jaoks oli ehk kõige raskem isolatsioonis viibides see, et sotsiaalset – silmast silma – suhtlemist jäi vähemaks. Ühest küljest oli paljudel meeletu hirm nii surma kui ka üleüldise teadmatuse ees, teisalt polnud kedagi, kellega oma hirme ja muresid jagada. Sellises olukorras said lahenduseks endisest sagedasemad ja pikemad telefonivestlused klientidega.

Minu töö kriisiolukorras kujunes pisut erinevaks harilikust koduhooldaja tööst. Jäin abiks ja toeks neile inimestele, kes pärast koroonaviiruse läbipõdemist haiglast tagasi koju saadeti, kuid kelle test polnud negatiivset tulemust veel andnud. 

See töö erines varasemast ka seetõttu, et töötada tuli täisvarustuses – alates elementaarsetest maskist ja kinnastest ning lõpetades kombinesooniga. Sel moel töötamine polnud eriti raske, kui asi puudutas toidukaupade ja ravimite toomist. Üksnes ümberriietumist oli palju – iga kord enne kliendi juurde sisenemist ning pärast sealt lahkumist. Peenemad tööd, näiteks ravimite valmispanek kinnastatud kätega nõudis rohkem kannatlikkust. 

Emotsionaalselt raskemad olid need olukorrad, kus vanainimesele tuli korduvalt selgeks teha, et enne, kui ta pole päriselt terveks ehk koroona-negatiivseks tunnistatud, pole tal võimalik saada oma harilikke elementaarseid hooldustoiminguid. Nõuab ju näiteks vannitamine palju  füüsilist kontakti.

Lisaks tegutsesin koostöös Kaitseliiduga kriisiperioodil koroonapositiivsete haigete transpordisaatjana. Saatsin neid haiglast tagasi koju või Upa kriisikodusse.

Kas ja kuidas isikukaitsevahendeid kasutasite?

Mu tööandja Kuressaare Hoolekanne ja ka Saaremaa vald varustasid mind kõigi isikukaitsevahenditega ning nende õige kasutamise juhenditega. Mul olid kindad, maskid, mütsid, kaitseprillid, kombinesoonid, sussid, kotid jäätmete kokkukogumiseks ning desinfitseerimisvahendid. Kõiki neid ma ka kasutasin. Alati oli tööautos piisav varu ning kordagi ei tulnud ette olukorda, kus oleksin end tööpostile minnes ohustatuna tundnud.

Kuidas lähedased ja kogukond teie töösse suhtuvad?

Mina ja mu lapsed oleme väga tugev ja kokkuhoidev perekond. Mu pere usaldab mu valikuid ja otsuseid ning nad on mu jaoks tugev toetav tagala. Minu lastes ei tekitanud hirmu see, et valisin kriisiajal töö eesrindel otse koroonapositiivsete seas. Pigem nad mõistsid mu valikut – keegi peab ju ka seda tööd tegema. Kui olin selleks tööks võimeline ja valmis – järelikult oli selline otsus ainuõige.

Kogukond suhtus mu valikusse aga pigem skeptiliselt ja hoidis eemale. Olin oma rõõmude ja muredega üksi ega tundnud, et keegi väljastpoolt mu peret väga toetanud oleks. Neid pigem hirmutas mõte, et puutun päevast päeva kokku inimestega, kes on saanud positiivse diagnoosi. Olgugi et tööd tehes kandsin alati kaitsevahendeid ning tundsin ennast tervena. Pahaks ma sellist suhtumist ei pane. Eks igaühel ole õigus teha oma valikud, millises olukorras on parem karta kui kahetseda.

Mis teile oma töös rõõmu pakub ja mis on kõige raskem?

Reeglina satuvad koduhooldusele inimesed, kes on oma elu lõpufaasis ning kel lähedasi ei ole või elavad need mujal. Seetõttu meeldib mulle oma ameti juures väga just see, et saan nende inimeste jaoks olemas olla. Kõige raskem on aga jagada inimeste valu, kui minu võimuses pole neid aidata muuga, kui nad vaid ära kuulata.

Küsis Merilin Blöndal

Tagasi üles