Kõik uurimistööde käigus väljatulevad leiud saavad koha Saaremaa muuseumi kogudes. Muuseumi juhatuse liige Rita Valge ütles, et tegu on hea algatusega. “Eriti head meelt teeb asjaolu, et tegu on mitmeaastase projektiga, sest teadustöö ongi pika vinnaga asi. Ka muuseumi uue püsiekspositsiooni loomisele on sellest ainult kasu. Näen siin häid koostöövõimalusi,” lausus ta.
Projekti partner on ka muinsuskaitseamet. Mägi märkis, et sihtasutus saab ametile abiks olla leiukohtade ülevaatamisel ja dokumenteerimisel, mis säästaks ametnike aega. Vajadusel viiakse läbi ka põhjalikumaid uuringuid. “Me teeme seda sihtasutuse raha eest, ka leiud konserveerime ise, mis vähendab ameti koormust,” rääkis Mägi ja lisas, et ootab omalt poolt ametilt infot leiupaikade ja võimalike uurimisobjektide kohta.
Marika Mägi rõhutas, et kogu sihtasutuse uurimistegevus maastikul on seaduslik ja alati muinsuskaitseametiga kooskõlastatud. “Kogu meieni jõudev info, see, mis me leiame või registreerime, läheb ka muinsuskaitseametile,” lausus ta.
Kuivõrd tegu on saarlaste endi algatatud ja rahastatud uurimisrühmaga, siis loodab arheoloog, et ka kohalikud inimesed suhtuvad ettevõtmisse soosivalt ning aitavad teadlasi ennekõike infoga, mis võiks juhatada ajaloo seisukohast oluliste leidudeni. “Detektorite ajastul tuleb uusi kohti kogu aeg juurde. Ja ma väga loodan, et neist antakse meile teada,” lausus Mägi.
Kidur uurimistöö
Tulevastele leiupaikadele on töö planeerimisel paraku raske tugineda. Küll võimaldab korralik rahastus tellida olemasolevale leiumaterjalile loodusteaduslikke analüüse. Need on viimasel kümnendil väga kiiresti arenenud ja näiteks luudest saab teada, millal inimene elas, mida ta sõi, kust ta pärit oli ja kellega suguluses. Mägi soovib analüüsida näiteks Lepna surnumaja ja Viidumäe ohverduskoha luid, et selgitada, millal need kohad ikkagi täpsemalt kasutusel olid. “Üsna tihti on välja tulnud, et esemete põhjal antakse kohale üks dateering, kuid luud näitavad, et see on kasutusel olnud hoopis pikemalt,” sõnas ta.