SUUR MAA SUURED ASJAD ⟩ Fantoommajanduse päevad

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Aasia õhuruumis juhtub neil päevil eriskummalisi asju. Suured, pool tuhat reisijat mahutavad Airbus A380 lennukid tõusevad tühjalt õhku, tiirutavad justkui sihitult ringi ja naasevad seejärel. Nagu mängiks keegi hiiglaslike lennukimudelitega. Ent asi on tegelikult mängust kaugel.

Ligikaudu kolmandik maailma lennukipargist on maas. Iga tund, isegi minut maksab. Ja mitte ainult seepärast, et raudsed linnud on ülikallid, ostetud laenude ja liisingutega. Inimesed lähevad rooste kiiremini kui lennukid.

Lõuna-Korea lennufirma Asiana Airlines on mures oma A380 pilootide kvalifikatsiooni pärast. Seepärast Airbusid õhus käivadki – piloodid peavad lendama. Ka simulaatorite kasutamine on võimatu: väljaõppekeskus asub Tais, kuid kehtivad reisikeelud ei võimalda sinna sõita.

Tallinna sadamat külastavad kruiisilaevad, mille pardal pole ainsatki reisijat. Need alused on nagu omamoodi tehislikud keskkonnad, millel tuleb elu sees hoida. Me teame, mis juhtub linnadega, kust inimtegevus näiteks loodusõnnetuse või mingi elanike tekitatud katastroofi tagajärjel kaob. Kruiisilaevu hoitakse “elus”, sest lootus on, et ühel päeval pulbitseb nende tekkidel ja treppidel jälle turistide voog.

Raha samal ajal muudkui kulub. Euroopa Liidu, USA ja Aasia toetusmiljardid pole ainult majanduse taaskäivitamine, vaid siiani pigem elushoidmine. See on kahtlemata vajalik, ent kindlasti mitte kuigi efektiivne. Põhjus on lihtne. Koroonaviiruse osas on ebaselgust ja ebastabiilsust endiselt palju – keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb homne päev. Riikidel on raha jaotamiseks reeglid, aga täpselt mõõdetud-kaalutud doose on patsiendile raske anda. Osaliselt tegutsetakse paratamatult katse-eksituse meetodil.

Lisaks fantoomlennukitele ja -laevadele, mille taga toimivad siiski reaalsed firmad, tekitab niisugune olukord ka fantoomettevõtteid. Seni ei ole ajakirjanduses liiga palju räägitud firmadest, mille raskused algasid juba enne koroonakriisi, ent mis on nüüd riigi toel reanimeeritud. Aga see kõik tuleb päevavalgele, sest niipea kui majandus näitab taastumise märke ja riigiraha tilgutid eemaldada, saabub lõpp paratamatult. Investorid jäävad külma kätte, klientidel tellimused saamata.

Siiski on viimased nädalad pakkunud ka rõõmsaid näiteid. Börsifirmad nagu Tallinna Kaubamaja ja Tallink pingutavad nähtavalt. Äripäevas kirjutas Finest Hall Factory juht, et on suutnud toota ja paigaldada 20 protsenti PVC-halle enam kui mullu ning nüüd investeeritakse tööstuse laienemisse. Olud pole kerged, aga vaid need, kes täna riskida julgevad, saavad homme olla võitjate poolel.

Saaremaa süvasadamas sildus sel nädalal Tallinki laev Victoria I. Helsingist tehtud kruiisireisil on kahtlemata kommertslik külg, niisuguseid asju tehakse ju kasumi nimel. Oma kasud olid küllap sees ka Saaremaa turismisektoril. Kruiisireisija pole küll teadagi unistuste turist, aga mingi summa ta ikkagi maale jätab.

Aga sel reisil on ka tugev sümboolne tähendus. Alati on hea näha, et kui üks uks sulgub, saab avada teise, saada kinnitust, et lisaks fantoomidele liiguvad ka tõelised inimesed ja raha. Saaremaal tasub julgelt mõelda mereturismist ka siis, kui majandus oma tavapärases avatud ruumis, ilma piiranguteta toimida saab. Kui riigil, omavalitsusel, ettevõtjatel ja klientidel on ühishuvi, tähendab see nõudlust. Siit saavad alguse uued äriideed, elu ja ühiskonda rikastavad lahendused.