Ligikaudu kolmandik maailma lennukipargist on maas. Iga tund, isegi minut maksab. Ja mitte ainult seepärast, et raudsed linnud on ülikallid, ostetud laenude ja liisingutega. Inimesed lähevad rooste kiiremini kui lennukid.
Lõuna-Korea lennufirma Asiana Airlines on mures oma A380 pilootide kvalifikatsiooni pärast. Seepärast Airbusid õhus käivadki – piloodid peavad lendama. Ka simulaatorite kasutamine on võimatu: väljaõppekeskus asub Tais, kuid kehtivad reisikeelud ei võimalda sinna sõita.
Tallinna sadamat külastavad kruiisilaevad, mille pardal pole ainsatki reisijat. Need alused on nagu omamoodi tehislikud keskkonnad, millel tuleb elu sees hoida. Me teame, mis juhtub linnadega, kust inimtegevus näiteks loodusõnnetuse või mingi elanike tekitatud katastroofi tagajärjel kaob. Kruiisilaevu hoitakse “elus”, sest lootus on, et ühel päeval pulbitseb nende tekkidel ja treppidel jälle turistide voog.
Raha samal ajal muudkui kulub. Euroopa Liidu, USA ja Aasia toetusmiljardid pole ainult majanduse taaskäivitamine, vaid siiani pigem elushoidmine. See on kahtlemata vajalik, ent kindlasti mitte kuigi efektiivne. Põhjus on lihtne. Koroonaviiruse osas on ebaselgust ja ebastabiilsust endiselt palju – keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb homne päev. Riikidel on raha jaotamiseks reeglid, aga täpselt mõõdetud-kaalutud doose on patsiendile raske anda. Osaliselt tegutsetakse paratamatult katse-eksituse meetodil.
Lisaks fantoomlennukitele ja -laevadele, mille taga toimivad siiski reaalsed firmad, tekitab niisugune olukord ka fantoomettevõtteid. Seni ei ole ajakirjanduses liiga palju räägitud firmadest, mille raskused algasid juba enne koroonakriisi, ent mis on nüüd riigi toel reanimeeritud. Aga see kõik tuleb päevavalgele, sest niipea kui majandus näitab taastumise märke ja riigiraha tilgutid eemaldada, saabub lõpp paratamatult. Investorid jäävad külma kätte, klientidel tellimused saamata.