/nginx/o/2020/08/12/13270304t1hbbb7.jpg)
"Kadakad, kiviaiad, koduõlu, saare murre, tuulikud, puisniidud, poolkelpkatusega rehielamud," kirjeldab arhitekt Mihkel Koppel Saaremaa põhiväärtusi. "Neist saame planeeringuga kaitsta ehk planeeringus väljatooduna väärtustada enamikku, välja arvatud koduõlu ja saare murre."
Kadakaid saame kohalikult kaitsta, kui need on üldplaneeringus nimetatud ja kadakased karjamaad kohaliku kaitse alla võetud.
Kiviaiad, kahe kiviaia vahelised külatänavad – kiviaedade struktuuri saab kaitsta samuti üldplaneeringuga, kui see on väärtusena ära nimetatud ja kui kiviaiad visuaalselt olulistes kohtades kuuluvad säilitamisele ja taastamisele.
Tuulikuid saab planeeringu kaudu kaitsta ja väärtustada, kui need on üldplaneeringu kaardile kantud.
Pukktuulikuid on säilinud 86, Hollandi tuulikuid 20, peaga tuulikuid 3, nende kaardile kandmine ei ole väga suur töö.
Samuti peaks väärtustama ajaloolisi tuulikukohtasid, st tuuliku kivijalgasid, mille inimesed teadmatusest lammutada ja kive ära vedada võivad. Tuulikujalgasid on säilinud umbes 500–600, tuulikute kunagine koguarv on olnud üle 1200.
Kui säilitamise vajadus on planeeringus nimetatud, osatakse neid juba paremini kaitsta.
Puisniitusid saaks planeeringuga kaitsta, sest keskkonnaametil peaks olema puisniitude leviku kohta päris hea kaardimaterjal nii 20. sajandi alguses eksisteerinud puisniitude kui tänapäeval kasutuses olevate puisniitude kohta.
Piisaks, kui ajaloolistel puisniitudel keelata lageraie ja lubada ainult harvendusraiet. Vaid väike protsent puisniite on praegu kaitstud, need, mis paiknevad hoiu- ja looduskaitsealadel.
Poolkelpkatusega rehielamuid oli planeeringu eskiisis õnneks kajastatud, oli soovitatud sobilikke põhiplaani otsa- ja külgseina suhteid. Planeeringus oli mainitud kelpkatust, mille all mõeldakse üldjuhul täiskelpkatust, aga Saaremaale on omane ainult poolkelpkatus.
Praegu oli planeeringu eskiisis kohaliku kaitse alusena viidatud ainult looduslikele pühapaikadele ja RMK poolt 2011. aastal inventeeritud pärandkultuuriobjektidele. Viimased on inventeeritud kahjuks ebaühtlase tasemega ja paljusid olulisi kultuuriväärtuslikke objekte ja paiku ei ole kajastatud.
Kuigi kohaliku kaitse teemat on muinsuskaitseamet pikalt juurutanud, siis varasemates üldplaneeringutes seda teemat käsitletud ei ole.
Minu arvates on ühiskond küps kohaliku kaitse teemat planeeringusse sisse võtma, sest see on meie elukeskkonna oluline osa, defineerida ainult Saaremaale omased püsiväärtused.
Kui need väärtused on planeeringus kirjas, siis hiljem on mistahes programmist objektide korrastamiseks ja eksponeerimiseks rahastust küsida tunduvalt lihtsam kui siis, kui neid planeeringus kirjas ei ole, see on ammu teadaolev tõsiasi.