SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Kas diktaator armastab oma riiki?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

“Molodost moja, Belorussija… “ Kas lehelugejate seas on veel neid, kes mäletavad seda slaavilikult unelev-minoorset estraadipala? 

Lugu esitas Vladimir Muljavini loodud Valgevene riiklik ansambel Pesnjarõ, mille loomisest täitus mullu 50 aastat. Vaatasin vokaal-instrumentaal-

grupi ametlikult kodulehelt järele: tõepoolest, punt tegutseb tänaseni – 1. augustil on antud kontsert kuskil Kolme Karu nimelises klubis.

Mina olen muljet avaldava põskhabemega Muljavinit näinud ainult helendaval ekraanil ülistamas tööd ja kodumaa-armastust. Vuntsikandjast “Euroopa viimane diktaator” Aleksandr Lukašenka on Valgevene riiki juhtinud omakorda poole sellest ajast, mil Pesnjarõ lavalaudu on kulutanud. Nüüd juba veerand sajandit, konkurente vaimse ja füüsilise jõuga maha surudes. Viimati sai ta ametlike allikate kinnitusel oma ca 80% häältest kokku eelmisel pühapäeval.

2003. aastal hakati president Lukašenka korraldusega Muljavini loomingulist pärandit jäädvustama. Kas autoritaarne juht armastab oma riiki ja ühiskonda, oma rahvast? Kuigi Lukašenka kampaaniad on olnud järjest vähem kampaaniad, on ta imagoreklaami ometi teinud. Meenub pilt Lukašenkast põllul, lihtsates riietes, peod mullaseid kartuleid täis... Jutu järgi ehe rahvuslane.

Kuskil südamepõhjas peaks ju siis seda armastust leiduma, ka diktaator on ju inimene, mõtled. Aga pigem armastab iga hegemoon ikkagi võimu ja iseennast.

Võimuhullude pähe piilu-takse hiljem pakse käsitlusi kirjutades. Ajalooajakirjad pühendavad neile üha uusi artikleid. Ikka veel müüvad kaanel Stalin, Hitler, Mao... Ent armastus? Olen ikka toonud näiteid meie aja menukaima lastekirjaniku J. K. Rowlingi “Harry Potteri” sarjast, kus kirjanik näeb nimelt võimetust armastada peamise probleemina, mis lõpuks toob kaasa ka kurjuse languse.

Valgevenes pole meile tuttavaid demokraatia tunnuseid. Pole isiku- ja kodanikuvabadusi. Inimesed, kes tahavad kaasa rääkida, pistetakse otsitud ettekäändel pokri. Pole sõnavabadust. Meediakanalid on kontrollitud. Internet, mida täiel määral piirata ei saa, keeratakse teatud hetkedel, näiteks praegusel presidendivalimiste perioodil, lihtsalt kinni. 

Valgevene pole majanduslikult iseseisev. Hinnanguliselt 55–60% majandusest sõltub otseselt Venemaast. Euroopa Liiduga on kaubavahetus olnud alla 20% kogumahust. Lukašenka on Euroopat soosinud umbes sedavõrd, et MAZ-veoautod saaksid lääne mootorid, mis on ökonoomsed, vastupidavad ning tänu uuemale tehnoloogiale ka keskkonnanõuetele vastavad. Ja siis saab neid tänu odavale hinnale ka müüa. Keskmine palk on riigis mõnisada eurot.

Hoolimata idapartnerluse programmist pole Valgevene lasknud EL-i endale liiga lähedale. On küll kaubelnud välja teatud hüvesid, kuid kodanikuühiskonda ja ammugi mitte poliitilisi kokkuleppeid, mis sisaldaksid teatud väärtuspõhisust – seda mitte. Sest muidu tuleks Lukašenkal tõenäoliselt presidendipaleest välja kolida. Ilmselt kuhugi ida poole, kuigi seal on ta samuti pigem tülinaks.

Väikesel riigil siinkandis ei ole vabaduse ja sõltumatuse seisukohalt erilisi valikuvõimalusi. Meie valisime demokraatia ja pole pidanud seda kahetsema. Ma usun, et inimesed, kes tänavusel koroonasuvel on kodumaal ringi sõitnud, mõistavad seda. Anda oma riik kellegi “kindlatesse kätesse” tähendab pigem varem kui hiljem seda, et meid ootab vasallistaatus. Nagu Valgevenes.