/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
/nginx/o/2009/08/31/228542t1ha449.jpg)
75 aastat on üks saare naine hoidnud endas valusat mälupilti metsavendade kuulidest tabatud vanaisast, kes mõned päevad hiljem haiglas suri. Eakas mees pidas Luulupes postitalu ja toimetas inimestele muu posti hulgas kohale võimude käske. Normide ja muude kohustuste kohta. See oli ta veresüü.
Nüüd, kus Saaremaa vabadusvõitlejate ühing avab täna Luulupe külas mälestuskivi nõukogude võimu vastases relvastatud võitluses langenud metsavendadele, otsustas vana naine valusa mälestuse hingelt ära rääkida.
Ta ei tee seda oma nime all. Nimetame teda Salmeks.
Metsavendade teema on Saaremaal tuleohtlik. Sõjajärgset aega mäletavad veel paljud saarlased, kes Elmar Ilbi või teiste metsas redutanud kurikuulsate meestega toona kokku puutunud.
Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu juht Jaen Teär tõdes mõni aeg tagasi, et metsavennad, osa vabadus- ja vastupanuvõitlusest, on saarlaste silmis rehabiliteerimata.
"Metsavendlust ja sõna "metsavend" praegu isegi kardetakse," ütles Teär.
Jah, metsavendade või end metsavennaks nimetanud kurjategija käe läbi langenute sugulased ei ole kunagi andestanud. Kaabakad ja röövlid, kiruvad nad.
Eestimeelsed aatemehed, raiuvad vastu metsavendlust heroiseerivad vabadusvõitlejad. Mõni solvub, kui väita, et metsavend "hukkus". Metsavennad "langesid", nad "mõrvati".
Terminite üle võib vaielda, kuid elu pole mustvalge. Nii nagu pole lõplikku ajaloolist tõde, mida mõned militaarajaloo huvilised taga ajavad.
Kui kirjutasime lehes, et kurikuulsaima metsavenna Elmar Ilbi (elu)kaaslane Redese Toomson oli koolivenna mälestuste järgi julm noor naine (nagu mäletavad ka paljud eakad saarlased), siis olevat see kindlasti vale. Sest Redesega isiklikult kohtunud inimene on ju kirjutanud: "Minu arvates oli naine väga kena, helehallis taljes mantliga, mida ta seljast ei võtnudki, kuigi tuba oli soe."
See kohtumine toimus Pärsamal pärast 1949. aasta märtsiküüditamist.
Toona kümneaastane Urve Pärt rääkis mulle eile, et nende kodutallu tulid metsavennad juua küsima. Ja kohtumine nendega oli tõesti väga viisakas. Urve kodutalu oli vaene ja metsavendade külaskäigu päeval oli kodus vaid kolm last: Urve õe Aime ja vend Reinuga.
Üks külalistest oli vuntsidega mees ja Urve arvas, et see on Ilp. Hiljem selgus, et siiski polnud. Küll on ta kindel, et meestega olnud naine oli Redese. Noor naine istus nende köögilaua äärde ja vaatas Urve koolivihikuid.
Praegu Raplamaal elav Urve ütleb, et külarahva hulgas oli metsavendade ees pigem väike hirm, samas neid ka kiideti, et tublid mehed. Metsavennad olid ettearvamatud ja rohkem oli neid põhjust karta jõukamal järjel taludes või kauplustes.
Või kust midagi võtta oli. Urve teab, et Redesega kohtumise järgsel ööl murdsid metsavennad sisse Koikla meiereisse.
Hilisem kauaaegne kaubandusjuht Valdek Kraus oli tol ajal laps, kuid teab hilisematest juttudest selleaegsete kaupmeestega, et metsavennad olid tõeliseks nuhtluseks. Maakauplused olid metsavendadele oluliseks moonalaoks. Mõnesse poodi murti sisse isegi mitu korda järjest. Pärast kolmandat röövi otsustati üks maakauplus hoopis sulgeda.
Küsimus ei olnud ainult kaupades, mis olid väikese kooperatiivi jaoks siiski olulised ja jäid müümata. Lisaks tuli poed inventuuride ajaks pikemaks ajaks sulgeda. Ja leida inimesed, kes inventuuri teeksid.
Luulupes elanud Salme oli 1945. aasta lõpul 10-aastane tüdruk. Ta oli sõjas kaotanud isa ja seejärel sama aasta kevadel ka ema. Kohtla-Järvel elanud lapse ainsad sugulased olid vanavanemad Luulupes.
1945. aasta jõulude ajal põdes Salme vanaema kopsupõletikku. Pere oli kodus just uinunud, kui aknale koputati. Vanaisa küsis, kes on, ja sai vastuseks: "Vallast, tõime kiire käsu."
Kohe, kui vanaisa ukse avas, tulistati. Vana mees sai haavata kätte ja vasakusse kopsu.
"Kui ta oleks otse jäänud, oleks kohe surma saanud, aga vanaisa keeras ennast parema külje peale, lõi ukse kinni ja tuli magamistuppa."
Raskelt haavatud mees palus lapselast, et too läheks naabrite juurde täiskasvanut appi kutsuma.
"Ütlesin, et mina ei julge minna, ja sidusin teda ise käterätikute ja asjadega, mis kätte sain. Pimedas, sest tuld ei julgenud põlema panna."
Mõni aeg hiljem hakati akendest taskulampidega valgust sisse näitama, kuid aknaid lõhkuma ja sisenema keegi ei hakanud. Salme arvab, et küllap kardeti, et haavatud mees äsab kirvega. Salme mäletab, et enne lahkumist lasti nende maja leekkuulidega, aga õnneks oli talvine aeg ja maja põlema ei läinud.
Järgmisel päeval läks tüdruk naabreid kutsuma. Naabrinaine rääkis, et metsavennad tulid pärast tulistamist sinna ja nõudsid, et tema abikaasa nad hobusevankril Karja viiks.
Samal öösel oli tühjaks tehtud ka ühe Luulupe majapidamise lihaait. Jõuludeks tapetud seast jäi alles vaid lõhn.
Ka Salme kodu aidas käidi tuuseldamas, kuid seal jäid vargad tühjade kätega, sest liha oli soolas elumaja pööningul.
Salme vanaisa põdes mõnda aega kodus, kuid veri voolas kopsuõõnde. Tekkis põletik ja mees tuli haiglasse viia. Seal ta 1946. aasta jaanuari alguses suri ja maeti Piila kalmistule.
Salme vanaema sai kopsupõletikust terveks, kasvatas lapselapse üles ja lahkus siit ilmast 1961. aastal.
Salme nimetab Luulupe küla keskele mälestuskivi panemist häbematuseks. Ta pole ainuke, kes leiab, et see ei sobi.
Külarahvas kutsus mõni aeg tagasi kokku koosoleku, kus nuriseti, miks neilt enne platsi ettevalmistamist ja kivi toomist keegi ei küsinud.