Meelis Saarlaid ⟩ Meil on põhjust uhkust tunda

Kapten Madis Saarlaid. Foto: Mihkel Maripuu

Meremees Meelis Saarlaid ütleb, et 20. augustit on nimetatud pilkamisi ka edgaripäevaks, aga aja jooksul oleme ta ikkagi omaks võtnud. Ja see on tegelikult tore päev.

Putšipäeval toimetasime Nasva kalasadamas ja valmistasime lähenevaks püügihooajaks ette traallaeva Kuressaare, kus ma madrusena ametis olin. Kai peal mängis translatsiooniraadio, kust mingil hetkel käis läbi uudis, et midagi on toimumas. Me võtsime asja siiski üsna rahulikult, kuid asjaolu, et see päev niimoodi meelde on jäänud, näitab, et pidi ikka tõsine põhjus olema.

Ma ei saa lüüa rusikaga vastu rinda, et olen olnud suur taasiseseisvuse eest võitleja, pigem olen vooluga kaasa läinud. Aga elu on niimoodi läinud, et sinimustvalge lipu all seilates on tulnud välisvetes veeta päris hulk päevi. Ja sellega kaasnenud seletamist, mis lipuga tegu, on tulnud ette palju. Kolme aastakümne jooksul on toimunud ka päris palju muutusi.

Kakskümmend aastat tagasi Lennukiga ümbermaailmareisi tehes oli meil küll Eesti lipp, aga kuna me ei kuulunud Schengeni viisaruumi, siis purjetasime meremeeste passidega. See on dokument, mis võimaldab reisida küll sadamast sadamasse ja riigist riiki, kuid sellega kusagile mägedesse või džunglisse matkama minemine ei ole päris aus. 

“Ma usun, et kõik, mis Eestis on üritatud teha, on ette võetud heas tahtmises. Iseasi, kuidas ta välja on tulnud.”

Meie kõige värskemal reisil Antarktikasse seevastu käisime Eesti passidega ringi nagu tõelised vabad mehed, kuna väga paljudel Euroopa Liiduga viisarežiimi ei ole. Jah, mõni mees lööb küll rusikaga vastu rinda ja kurdab, et näe, piirid on lahti ja vaadake, mis toimub. Aga ma leian, et avatus kaalub siiski võimalikud migratsioonimured üles.

Kui riiki vaadata nagu laeva, siis selle seilamiste ja kursi osas olen ma kindlasti optimist. Kellele peaks näpuga näitama, et miskit on valesti läinud? Ma usun, et kõik, mis Eestis on üritatud teha, on ette võetud heas tahtmises. Ise-

asi, kuidas ta välja on tulnud. Kuid suures pildis on asjad siiski positiivsed, meie oma tillukese riigi ja rahvaga ellu jäänud ja ei ela ka mitte kõige kehvemini.

Siin võib kasvõi meresõidul nähtu kõrvale võtta näiteks selle, mis toimub sotsiaalses ja majanduslikus mõttes Lõuna-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas – meil on ikka sealsete riikidega võrreldes asjad väga hästi. 

Norimise kohti leiab alati, aga mina leian, et meil on põhjust uhkust tunda, et oleme Eesti riigi kodanikud.

Kui meresõiduga veel paralleele tõmmata, siis ohtlik ei ole laevale mitte niivõrd tuul kui just lained, mis võivad tekilt minema pühkida. Ja laevnike liigne enesekindlus.