/nginx/o/2020/09/08/13332813t1he22f.jpg)
“Lähen uuele kooliaastale vastu teadmatusega. Ma ei oska aimata, milline see aasta välja näeb või milliseks see üldse kujuneda võib,” kirjutab Kuressaare gümnaasiumi 12.a klassi noormees Tõnis Grepp. Tõnis kuulub KG 43-ndasse ehk viimasesse lendu – sügisel tulevad esimeste klasside õpilased juba uude kooli, Kuressaare Nooruse kooli.
2009. aasta 1. september on päev, millal ma esimest korda oma jalaga sellesse koolimajja, Kuressaare gümnaasiumisse astusin. Küll see aeg lendab kiiresti!
Kui olin noorem, tundusid 12. klassi õpilased alati nii suured ja targad. Vaatasime neile kooli peal alt üles. Minul küll sellist tunnet pole, nagu oleksin abiturient. Olen sisimas ikka see 1. klassi pätakas – vahet ei ole, mis number seal klassi ees on. See pätakas jääb alati üheks osaks minust.
Toona, 1. klassi alustades ei osanud ma aimata, kui palju see kool minu elu muudab. Nüüd, 12 aastat hiljem, proovin selle viimase aasta jooksul viimast võtta. Tekitada võimalikult palju mälestusi, võtta osa KG traditsioonidest ning jätta endast märk kooliperele.
“Ma oskan korrutada, ruutjuuri arvutada, avalikult rääkida, probleeme lahendada, analüüsida oma tegevusi, plokkflööti mängida, olla salliv ja koostööaldis ning panustada ühiste eesmärkide saavutamisse. Ma tean, et Bakuu on Aserbaidžaani pealinn ja et ära kunagi mängi õpetaja Olle tunnis kaarte.”
Üks mu helgemaid mälestusi on kindlalt teatriõhtud. On ju nendega tegeletud algklassidest gümnaasiumini. Alates esimesest klassist oleme nendes ettevõtmistes osalenud iga aasta. Need õhtud jäävad mulle elu lõpuni meelde.
Kuressaare gümnaasiumi õpetajaid jään ma samuti väga igatsema. Nemad on inimesed, kes on pidanud minu lollustega siin 12 aastat vastu pidama. Olen õpetajaile selle eest väga tänulik.
Kõige rohkem jään aga igatsema Kuressaare gümnaasiumit kui tervikut – kõiki õpetajaid, õpilasi, traditsioone, sündmusi, söökla töötajaid jne.
Üks peatükk minu elust saab läbi ja ma ei ole päris kindel, kuidas ma seda järgmist peatükki alustama peaks, ehkki oskusi nagu on... Ma oskan korrutada, ruutjuuri arvutada, avalikult rääkida, probleeme lahendada, analüüsida oma tegevusi, plokkflööti mängida, olla salliv ja koostööaldis ning panustada ühiste eesmärkide saavutamisse. Ma tean, et Bakuu on Aserbaidžaani pealinn ja et ära kunagi mängi õpetaja Olle tunnis kaarte.
Ma arvan, et kool on mind kindlasti ka paremaks inimeseks teinud. Gümnaasiumi jooksul olen saanud julgemaks ja parema arusaama sellest, kes ma inimesena olen.
Kui aus olla, ei ole mulle veel päris kohale jõudnud, et aasta pärast ei tulegi ma enam siia 1. septembri aktusele. On ju see Nooruse tänaval asuv kool mulle väga armsaks saanud.
Lähen uuele kooliaastale vastu teadmatusega. Ma ei oska aimata, milline see aasta välja näeb või milliseks see üldse kujuneda võib. Kindlasti tuleb ette nii kordaminekuid kui ka ebaõnnestumisi. Mina ootan sellelt kooliaastalt kindlasti uusi kogemusi ning arusaama sellest, mida pärast gümnaasiumi edasi teen.
Lennukaaslastele soovin edu. Loodan, et kõik saavad oma eksamid ilusti tehtud ja selle kooli uhkelt viimase lennuna ära lõpetatud.
Koolilehes Meie KG eelmisel aastal alguse saanud rubriik “n päeva lõpetamiseni” jälgib abiturientide tegemisi kogu aasta vältel, esimestest koolipäevadest viimase aktusepäevani.