KÕNE IFFILE ⟩ Ära õpeta, vaid jaga elutarkust!

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

Homse vanavanemate päeva eel mõtiskleb laulja Ivo Linna vanavanemate rolli üle praeguses kiires maailmas. 

Elu tänapäeva maailmas on nii kiire ja aastakümnete taguse ajaga võrreldes väga muutunud.

Minu põlvkonna põnnide jaoks olid vanavanemad vanad inimesed, kes enam tööl ei käinud ja toimetasid kodus. Vanaemad kudusid sokke ja lastelaste jaoks jagus neil alati aega. 

Mu oma vanaema oli mu ainus vanavanem, keda olen näinud ja kelle armastust tunda saanud. Kui suvel korra nädalaks-paariks vanaema juurde maale läksin. See oli aeg, mida väga ootasin. Käisime vanaemaga koos marjul ja seenel. Kuna ka tema oli küüditatud, rääkis ta mulle oma Siberi-lugusid.

Tänapäeva vanaemad vihuvad aga elu eest tööd teha, et kuidagi leiva lauale saaks. Kuna minagi töötan, ent vähemalt üritan enamasti elada Muhus, siis käivad lapselapsed mul seal külas harilikult suvel. Muidu aga kohtume Tallinnas. Kui linnas olen, üritan nad üle nädala kindlasti üle vaadata, et side meie vahel ei kaoks. Ja kui lastel on vaja kuhugi minna, toovad nad lapselapsed õhtuks meile. 

Oleme oma naisukesega püüdnud hoida seda joont, et kui lapsuke hakkab magama minema, siis vanaema või vanaisa loeb talle unejuttu või laulab midagi. See on tore traditsioon. Nendele väikestele põnnidele jääb meelde kõik, mis sa nendega koos teed. Mu esimene lapselaps on 20-aastane. Tuletame ikka meelde neid päevi, kui ta oli kolme-neljane ja me koos Muhus olime. 

Püüan lastelastele anda ka – kui peenemalt öelda – elutarkust või näpunäiteid. Muidugi ei pea hakkama õpetama, et tee nii või tee naa, sest mulle tundub see õige ja teistmoodi on vale. Võib-olla on neid soovitusi parem saada inimese käest otse kui kusagilt internetist. 

Kahjuks liigub maailm üha rohkem virtuaalreaalsuse suunas. Ma ei kujuta ette, kuhu see lõpuks välja viib. Seetõttu tahaksin seda, kuidas käib tõeline elu, lapsepudinatele veel jagada. 

Koroonakevad ja eriolukord oli vanavanemate jaoks kurb aeg. Kuna veetsime osa sellest ajast Tallinnas, püüdsime lapselastega siiski aeg-ajalt kokku saada. Kui üldse ei kohtu, tekib ju mingisugune võõrastus. Kuna mulle meeldib väikeste lastelastega toimetada, oli sellistel kokkusaamistel distantsi hoida raske: ei saanud neid kallistada, nendega põrandal koos mängida. Tavaliselt on ju nii, et kui näiteks hobust mängime, on minu kohustus olla hobune, kellele laps selga istub. 

Tean ka inimesi, kes eriolukorra ajaks end isoleerisid ja elasid kõik, mitu põlvkonda, kuude kaupa koos. Nii aga tüdineti ära ja tekkisid riiud. Elada hulgakesi koos nii nagu vanasti taluperedes – see on ju keeruline. Suurem osa tänapäeva inimesi seda ilmselt ei oskakski. Tahame ju elada oma reeglite järgi. Kõik me oleme kuulnud, et mitu perenaist ühte kööki ei mahu. Kui siis jälle omaette elada sai, oldi vabanemise üle väga rõõmsad.

Mina leian, et olen õnnelik isa ja õnnelik vanaisa – oma lastega ja lapselastega on mul alati olnud soojad ja südamlikud suhted.