Oscari uued kriteeriumid ei muuda suurt midagi

Ilmar Raag Foto: Madis Sinivee

“Oscarite uued reeglid on igal juhul tugev seisukohavõtt, kuid see ei muuda tõenäoliselt midagi väga tugevalt USA filmitoodangu põhiosas,” kirjutab saarlasest filmimees Ilmar Raag. “Reaalne võluvits on endiselt suurte vaatajanumbrite käes.”

Oscarite kriteeriumidest.

1. Ei ole sellist asja nagu kõigi poolt ühtemoodi mõistetud hea film. 

Vaadake näiteks kasvõi Oscari filmide ja kassamenukite suhet. Kaheksal juhul kümnest ei lange aasta vaadatuim film ja parima Oscari võitnud film kokku. “Avengers”, “Transformers”, “Spiderman” ja Disney animatsioonid saavad enamasti rohkem vaatajaid kui Oscari võidufilmid. See tähendab, et lai popkorni-publik hindab teistsuguseid filme, kui akadeemikud on ajalooliselt teinud. 

Niisamuti lahknevad näiteks USA filmikriitikute erinevad auhinnad Oscaritest, sest viimast peetakse liialt meinstriimiks. Seega, Oscarite tegelik mõju on ülehinnatud. 

2. Igal auhinnal on alati olnud oma ideoloogiline profiil. Olgu tegemist Berliini Kuldse Karu, Cannes’i Kuldse Palmioksa või mingi muu auhinnaga, neil kõigil on taotlus olla sotsiaalselt tähenduslikumad kui lihtsalt meelelahutuse auhindade andmine. Oscareid ja Ameerika Filmiakadeemiat on alati ümbritsenud ideoloogiatuuled. 

3. Kõige olulisem küsimus: kas seetõttu nüüd jääb vaataja mõnest heast filmist ilma? 

Väga vähe tõenäoline. Eriti USA süsteemis on produtsentide otsustes turunduslik aspekt kõige tugevam. Keegi ei ole kunagi teinud filmi, mille ainus eesmärk on saada Oscarit. Küll on aga oluline küsimus: “Kas kavandatava filmi jaoks on olemas publik?” Ja siin tuleb mängu ühiskonna sotsiaalne kooslus ja vaatamisharjumused. Me näeme, kuidas majanduslikult iseseisvamate naiste tõusuga ühiskonnas on kultuuriruumi tekkinud ka nn chick flick`id ehk naistefilmid. Niisamuti on näha, kuidas latiino kogukonna kasvuga on nende kajastatus filmides kasvanud eriti viimase 20 aasta jooksul jne. 

Kui midagi tõeliselt piirab vaatajate juurdepääsu filmidele, siis on need reitingud või televisioonide erinevad community-standardid. Nagu ka nende puhul näitab ajalugu, on publik alati leidnud oma filmi mingil muul kanalil. Iga levitaja, kes liiga jäigalt jääb kinni mingitesse eneseregulatsiooni piirangutesse, on ajalooliselt sattunud raskustesse.  

Seega,  Oscarite uued reeglid on igal juhul tugev seisukohavõtt, kuid see ei muuda tõenäoliselt midagi väga tugevalt USA filmitoodangu põhiosas. Reaalne võluvits on endiselt suurte vaatajanumbrite käes. 

Ühe tulevikustsenaariumi kohaselt võib Oscar kaotada veidi oma mõjujõus. Teise tulevikustsenaariumi kohaselt ennetavad taolised reeglid juba niigi toimivaid demograafilisi muutusi.