HANNABEL NOOR ⟩ Depressioon – noortele tuttav haigus

Hannabel Noor. Foto: Erakogu

“Igas gümnaasiumi lennus leidub vähemalt üks õpilane, kellel arstid on diagnoosinud depressiooni,” kirjutab tänavu Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetanud Hannabel Noor. 

“Depressioon on emotsioon või tunne, mis muudab inimese emotsionaalselt ebastabiilseks ja paneb ta mõtlema negatiivselt.” “Depressioon on psüühikahäire, mille puhul on häiritud aju funktsioon kontrollida emotsioone.” Selliste sõnadega kirjeldasid SÜG-is õppivad noored depressiooni, kui püüdsin oma uurimistöö jaoks välja selgitada, kui teadlikud on gümnasistid depressiooni koha pealt ning kas nad on ka ise depressiooniga kokku puutunud. 

Miks ma just depressiooni oma uurimuse teemaks valisin? Eeskätt seetõttu, et mul endal on selle haigusega pikaajaline kogemus. Soovisin teada, kui palju on mu koolikaaslaste seas neid, kes on samuti depressiooniga kokku puutunud ning mida gümnaasiumiealised noored selle kohta teavad.

Kolmandikul isiklik kogemus 

Mu küsitlusele vastas kokku 160 noort: 90 neidu ja 70 noormeest; 50 õpilast 10. klassist, 54 õpilast 11. klassist ja 56 abiturienti.  Vastustest selgus, et enamik gümnasiste (87%) oskavad sõnastada, mis on depressioon, ja teavad, mida see endast kujutab.

Küsisin ka noorte endi isiklike kogemuste kohta depressiooni osas. Selgus, et küsitletud gümnasistide hulgast pea kolmandikul ehk 51 noorel on keegi lähedane, kellel on arst depressiooni diagnoosinud. Noortest endist olid arstid depressiooni diagnoosinud 11 õpilasel (7%). 10. klassis oli selliseid noori kolm, 11. klassis üks ja abituuriumi hulgas koguni seitse.

Üks mu hüpoteese oma uurimust alustades oli see, et gümnaasiumi iga lend peab teismeiga kõige sagedamini vanuseks, mil inimene võib depressiooni haigestuda. See arvamus sai ka kinnitust: 10. klassis arvas seda 46 õpilast, 11. klassis 38 õpilast ja 12. klassis 43 õpilast. 

“Alati ei pruugi inimese käitumisest aru saada, et midagi on korrast ära – ka see, kel pole depressiooni, võib käituda samamoodi nagu inimene, kel on depressioon diagnoositud.”

Leidus ka neid – tõsi küll, palju vähem –, kelle arvates haigestutakse depressiooni kõige sagedamini täiskasvanuna. Nii leidsid 10. klassis 4 õpilast, 11. klassis 16 õpilast ja 12. klassis 13 õpilast. Kogu gümnaasiumis polnud aga ainsatki inimest, kes pidanuks lapsepõlve kõige sagedasemaks eaks, mil depressiooni haigestutakse. Üksnes abituriendid pidasid naissugu depressioonist rohkem ohustatuks kui mehi.

Noortel tuli omal valikul nimetada kolm kuni viis sümptomit, mis võivad depressioonile viidata. Kõige rohkem pakkusid vastajad kurvameelsust ja isoleerumist või üksindust. Paljud noored pidasid depressiooni sümptomiks ka motivatsiooni puudust ning ärrituvust või närvilisust. Veel nimetati depressiooni sümptomitena ükskõiksust, söömishäireid, oma probleemide endale hoidmist. 32 noort leidsid, et depressioonile viitavad suitsiidsed mõtted, 16 pakkus, et sümptom on ka enesevigastamine. 

Depressiooni võib tekitada mitu erinevat tegurit. Haiguslike meelolumuutuste ilmnemise põhjuseks võib olla mingi väline asjaolu, trauma, sündmus, materiaalne või füüsiline tegur. Kuna need tegurid võivad mõjuda inimestele väga erinevalt, ei saa väita, et üks või teine põhjus tekitab kindlasti sarnaseid tundeid kõigis. 

Päästikud: stressist koolikiusuni

Mis võivad SÜG-i noorte arvates saada depressiooni päästikuks? Minu pakutud nimekirjast osutus kõige populaarsemaks põhjuseks stress. Selle vastuse valis 131 noort ehk 18% vastanuist. 

Depressiooni teguriteks pidasid paljud vastajad ka halba perekondlikku seisundit, koolikiusamist, leina, sõltuvust, rahapuudust, konflikti, uimasteid, töökoha kaotust. 

Alati ei pruugi inimese käitumisest aru saada, et midagi on korrast ära – ka see, kel pole depressiooni, võib käituda samamoodi nagu inimene, kel on depressioon diagnoositud.

Kas noored üldse teavad, kelle poole peaks pöörduma, kui nad endal depressiooni kahtlustavad? 

Kõikide klasside puhul pakuti kõige rohkem välja psühholoogi. Seda nimetas 125 gümnasisti ehk 41% vastanuist. Pisut üle veerandi vastanuist leidis, et pöörduda tasuks perearsti poole, viiendik aga arvas, et oma probleemist tasuks rääkida pereliikmetele. Vaid 17 gümnasisti ehk 6% küsitletuist pakkusid, et pöörduda tuleks psühhiaatri poole. Sõbrale muret kurta soovitas vaid 5% vastanuist. 

Pool mu küsitluses osalenud gümnasistidest leidis, et paranemist ilma tagasilöökideta tuleb ette harva, ligi 40 arvas aga, et see on siiski võimalik. 11% noortest ei pidanud niisugust asja üldse võimalikuks. 

Mida ma ise teada olen saanud: depressioonist paranemise käik on igal inimesel erinev ning kunagi ei ole kindlat viisi, mis aitaks kõiki. See, mis ühele sobib, ei pruugi teisele mingit mõju avaldada. Iga inimene, kes vähegi proovib endale ravivõimalust leida, saab kindlaks teha, millised viisid talle sobivad ja millised mitte.