Lelet Aavik-Part ⟩ Õpetaja, kas sa armastad meid ka?

Aasta klassiõpetaja nominent Lelet Aavik-Part Kuresaare gümnaasiumist. Foto: Erakogu

"Just nii küsis minult mõned aastad tagasi üks minu 8-aastane õpilane. Ma arvan, et selles küsimuses ongi peidus vastus, miks ma hakkasin õpetajaks," kirjutab aasta klassiõpetaja nominent Lelet Aavik-Part Kuresaare gümnaasiumist.

Olin juba neli aastat enne ülikooli astumist kindel, et minust saab algklasside õpetaja. Tegin selle otsuse põhikooli lõpuklassis ja see ei muutunud ka kolme keskkoolis käidud aasta jooksul. Nii astusingi pärast Kuressaare gümnaasiumi lõpetamist Tallinna Ülikooli. Viisin paberid sisse ainult klassiõpetaja erialale, plaani B mul ei olnud. Sisetunne ütles, et läheb nii, nagu olen soovinud. Läkski.

Küsimusele, miks ma ikka veel olen õpetaja, ei oska ma mõnel väsitavamal päeval ise ka vastata. 

Õpetajaamet on üks raskemaid, millega end siduda. See elukutse nõuab pühendumist ja südamega töötamist, vaid nii saab seda tööd teha hästi. 

Õpetaja kui hariduse kõneisik

Teema, kuidas muuta pedagoogiametit noorte hulgas populaarsemaks, on mulle noore õpetajana südamelähedane juba mõnda aega. Usun, et seda elukutset saab kõige tulemuslikumalt reklaamida just õpetaja. Kes siis veel peaks rääkima sellest, et meie elukutse on äge ja väärt õppimist, kui mitte õpetaja ise?

Selles, et hakkasin oma praeguse elukutse peale mõtlema juba küllaltki varakult, on oma roll ka minu enda õpetajatel, kellest üks väga eriline õpetaja mind ilmselt eneselegi teadmata nii tugevalt inspireeris, et soovisin ise täpselt samasuguseks õpetajaks saada. Õpetajaks, kes kuuleb ja kuulab, vaatab ja näeb, usub ja usaldab. Arvan siiani, et ainealaste teadmiste kõrval on need õpetajaks olemise juures sama olulised omadused. 

“Kergem on hukka mõista, aga tegelikult tuleb lihtsalt rohkem mõista. Selliseid tarkusi tuletavad õpilased mulle iga päev ikka ja jälle meelde.”

Kui õpetajale tundub, et kõik on läbi mõeldud, siis koolis ei ole kunagi midagi valmis, plaanist A võib saada plaan C. 

Kuidas keset tundi õpilase tagumiku pealt põlvini rebenenud pükse parandada või kuidas saada minut enne etenduse algust lavale peategelane, kes kategooriliselt keeldub sinuga suhtlemast? Võib juhtuda, et klassiga jalgrattamatkale minnes ununeb üks õpilane koolimaja ette ootama ja klassireisil olles unustab laps emalt laenatud salli muuseumisse, kuid ilma sallita koju sõita pole võimalik ja praamini on aega vaid mõni minut.

Need on tõestisündinud lood, mille lahenduskäigu valemit pole kuskilt võtta.

Loobumisvõit või vapralt edasi

See, millised ootused on tänasel ühiskonnal õpetajale, tundub kohati lausa ebainimlik. Klassi ees seista, tunde ette valmistada, töid parandada, materjale luua, üritusi korraldada, koosolekutel osaleda, kunstitöid seinale riputada, aineid lõimida, arenguvestlusi pidada ja kõikide õpilaste erisustega arvestada – see on vaid lühike loetelu sellest, mis mahub keskmise eesti õpetaja igapäevaste töökohustuste hulka. 

Olen tänaseks koolis töötanud üle kuue aasta ja pean tunnistama, et selle aja jooksul on mul mitmeid kordi tulnud pähe loobumismõtted. Nii oleks lihtsam.

Paratamatult peetakse selles ametis lausa elementaarseks, et panustad ka töövälisel ajal kodu arvelt, sooviga täita kooli, vanemate, laste ja iseenda ootusi. Tean, et see energia, mida noore õpetajana kooli panustad, võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Sellises olukorras on õpetaja töölejäämisel väga suur roll koolil, kelle ülesanne on märgata ja hoida oma õpetajat. Iga õpetaja vajab toetust ja tunnustust. Mind on aidanud head inimesed minu ümber, kes kriitilistel hetkedel nõu ja jõuga on toeks olnud. Loodan, et iga noor õpetaja leiab koolist toetavad kolleegid.

Kõigele vaatamata on õpetajana töötades siiski alati tunne, et sinu tehtud tööst tõesti oleneb ja muutub midagi. Muutub väikese inimese suur maailm. See on imeline võimalus, olla suunajaks ja toetajaks oma õpilastele, kes ühel ilusal päeval kõik lugema ja iseseisvalt kingapaelu siduma õpivad.

Isegi kui sa ei näe oma töö tulemust täna, on sul teadmine, et sinu istutatud seemnest saab ühel päeval vili. Olen saanud võimaluse õpetada kuus aastat järjest õpilasi, kelle kasvamist on kõrvalt olnud põnev jälgida. Ajaga tekib klassiõpetajana töötades õpilastega tugev side, saad kogeda usaldust ja usaldamist, vastastikust mõistmist. See on kuldaväärt kogemus ja arvan, et üks väärtuslikumaid põhjuseid olla õpetaja.

Kõige rohkem hindan oma töö juures neid väikeseid siiraid inimesi, kes mind õpetajaks nimetavad, kuid ilmselt enese teadmata mind ennast tuhat korda rohkem õpetavad. Kergem on hukka mõista, aga tegelikult tuleb lihtsalt rohkem mõista. Selliseid tarkusi tuletavad õpilased mulle iga päev ikka ja jälle meelde. Ja päeva lõpuks ongi sellistel teradel kõige rohkem kaalu.

"Õpetaia sinuka on väka tore õpita"

Just mänguline igapäev ja head suhted lastega on põhjus, miks otsustasin hakata klassiõpetajaks. Rutiini ei teki, sest päevad on mitmekülgsed ja kirjud. See oleneb kindlasti ka sellest, kui palju on õpetaja valmis oma töösse panustama, milliseid võimalusi ta kasutab oma töö põnevamaks muutmiseks. 

Ja isegi kui mõnel päeval on jaksu vähem, siis aitab alati see, kui saad oma väikestelt kirjasõpradelt teate: "Õpetaia sa olet väka tore ja sinuka on väka tore õpita", või tõstab õpilane keset tundi käe ja küsib murelikult: “Õpetaja, mis punn sul põse peal on?" 

Jah, ma armastan teid ka.