/nginx/o/2019/06/13/12258705t1hd74f.jpg)
“Meie turuhoone on üks linna vanemaid ehitisi ja väärib, et seda koheldaks lugupidavalt,” kirjutab Kuressaare elanik Valdek Kraus. “Mujal maailmas püütakse selliseid ehitisi säilitada nende algsel kujul, mitte ei kasutata mingite katsetuste tallermaana.”
Olen imetlenud Saksamaa vanu linnu, mis purustati sõja ajal, kuid taastati endisel kujul. Vanad hooned on väärtus, mida tuleb hinnata.
2. oktoobri Saarte Hääles on pikalt juttu Kuressaare turuhoone minevikust ja tulevikust. Samas lehenumbris on avaldatud ka vallavalitsuse plaanid turuhoone osas. Minu arvates kuuluvad need samasse ulmekategooriasse, kuhu jäi turuhoone tagune ala.
Suvel külastasin seda kohta korduvalt, kuid mingit tegevust seal ei näinud. Kui mitte arvestada ühte noormeest, kes proovis, kas ümmargune mänguväljak peab tema mersule vastu. Mis puutub nendesse kavatsetavatesse aukudesse, siis võime end külaliste ees naeruväärseks teha ka mõnel muul viisil kui uutmistuhinas kellegi peas tekkinud aukude ülekandmisega ajaloolise hoone seintele ja katusele.
Minul endal oli võimalus turuhoone ja kogu sealse kahe tänava vahelise alaga lähemalt tutvust teha 1953. aastal. Pakkusin 15-aastase poisina ennast asendama haiglas olevat isa, kes töötas tollases remondi- ja ehitusvalitsuses hobusemehena. Minu ülesandeks oli kõikvõimalike ehitusmaterjalide vedu linna objektidele.
“Võime end külaliste ees naeruväärseks teha ka mõnel muul viisil kui uutmistuhinas kellegi peas tekkinud aukude ülekandmisega ajaloolise hoone seintele ja katusele.”
Sellal toimetas kogu kahe tänava vahelisel alal rajooni täitevkomiteele alluv remontkontor (hilisem remondi- ja ehitusvalitsus). Ettevõtte kontor asus tänavaäärses majas. Turuhoone taga olid materjalide laod ja parempoolses osas lubjaaugud. Krundi vasakus servas paiknesid laudadest kuurid, kus hoiti tsementi ja muid materjale. Samal suvel paigutati sinna kuuri ka diiselmootoriga elektrigeneraator, sest elektrijaama Görting ei suutnud kogu linna varustada. Paraku tehti sellega ainult proovikäivitamisi.
Sellal oli plaanis ettevõte üle viia Pihtla teele. Krunt oli eraldatud ja laudaedki ümber. Ka mõned tootmishooned olid viidud katuse alla, kuid sisustamata. Õhtul viisin sinna hobuse sööma, kuid vankri ja rakmed jätsin koju. Kogu tegevus toimus veel vanal alal.
Sel ajal räägiti, et praegune turuhoone olla vanasti olnud kadettide kool. Kasutusel oli see aga kogu ulatuses. Tallinna tänava poolt vaadates oli praeguse vasakpoolse akna kohal uks, mis viis savikotta. Seal asus suur elektriga töötav segisti ja vasakpoolse seina ääres valmis savi hunnik. Alumise korruse parempoolne osa oli tööriistade ja materjalide (naelad, uksehinged jne) ladu. Keskmisest uksest viis trepp teisele korrusele, kus oli puidutöökoda. Seal valmisid objektidele vajalikud uksed ja aknad ning muud vajalikud puitdetailid. Mäletan, et lisaks tavalistele tööriistadele olid seal ka höövelpink ja kreissaepink. Need olid muidugi elektrilised.
Kas praeguste ulmeliste plaanide teoks tegemise asemel poleks mitte arukam pakkuda maja alumine korrus mõistliku rendi eest äriruumideks ja ülemine käsitöölistele või näiteks õmblustöökojaks? Päris kindlasti on see vallavalitsuse väljapakutust targem mõte.