/nginx/o/2018/11/01/11540144t1h73a0.jpg)
/nginx/o/2020/10/09/13402819t1ha60c.jpg)
"Ei piisa teadmisest, vaja on ka selle teadmisega midagi pihta hakata," kirjutab saarlasest riigikontrolör Janar Holm riigikontrolli blogis. "Ka parimad eelhoiatused jäävad kasutuks, kui neile ei järgne tegevust."
Kas koroonakriis oli liiga leebe, et sellest õpitaks? (1)
/nginx/o/2020/04/19/13061743t1h1975.jpg)
Neil päevil, mil terviseameti uus juht Üllar Lanno on ametisse asunud, valitseb ootus, et uus eestvedaja suudab Covid-19 kriisiga toimetuleku kõrval pärituult ära kasutades luua tugeva süsteemi ja valmisoleku tervisevaldkonna hädaolukordi lahendada. Pandeemia tõelisust ei pea tema enam tõestama.
Kevadine koroonaviirusest tingitud kriis on lugu õnnetusest, mis hüüdis tulles. Vajalikud hoiatused – millest paljudele juhtis tähelepanu just terviseamet ise – olid olemas, kuid neid ei kuulatud. Stsenaariumid olid lahti kirjutatud, kuid neid ignoreeriti. Ka seadused olid vastu võetud, kuid neisse kirjutatud tähtajad läksid hapuks.
Maskid kevadel päris otsa ei lõppenud, haigeid koridorides ei ravitud, jahmatav suremus jäi Eestis õnnekombel tulemata. Loodame, et see ei tekita muretust, mis jätaks meid kaitseta juhul, kui peaks saabuma sajanditaguse Hispaania gripi stiilis pandeemia.
Vaatamata ametkondade kinnitustele, et oleme valmis viiruse levikut ohjama, sisenes Eesti kriisi ikkagi pabervalmisolekuga. Tervishoiusüsteemi nõrkustele kriisiolukorras toimetulekuks ettevalmistamisel oli tähelepanu juhtinud nii riigikantselei kriisiaja tervishoiukorralduse ekspertrühm, riigikontroll (viimati 2018. aastal), siseministeerium kui ka terviseamet ise.
Õppustest ei võetud õppust
Juba seitse aastat tagasi, 2013. aastal kinnitatud riskianalüüsis hindas terviseamet epideemilise nakkushaiguse tekke ja leviku tõenäosust suureks ja tagajärgi väga raskeks. Samasuguste järeldusteni jõudis terviseamet 2018. aasta juunis kinnitatud riskianalüüsis. Seega polnud ulatusliku mõjuga epideemilise potentsiaaliga nakkushaigus ettekujuteldamatu. Ootamatu sai olla vaid see, et epideemia puhkeb just 2020. aasta alguses.
Terviseameti hinnang oli täpne, kuid üsna täpne oli ka nende enda taju, et kogu riiki haarava kriisi korral koormatakse nad üle ülesannetega, millega neil pole lootustki hakkama saada. Mõõduka suurusega amet, mis inimestele sageli meeldegi ei tule, oli korraga nagu tegelane ansambli Fix menulaulust, kelle najal kogu tsirkus koos pidi seisma.
2018. aasta kevadel kinnitati terviseameti kriisireguleerimise juhtimisstruktuur ja töökord. Loodi ööpäevaringse reageerimise võimekus. Samas tõi terviseamet riigikontrolli auditile vastates välja, et pikaajalise kriisi korral terviseamet kriisijuhtimise struktuuri mehitada ei suuda.
Terviseameti 2018. aasta suveks valminud riskianalüüs tõi veel välja alarmeerivaid võimelünki. Dokument osutas, et haiglatel oli isikukaitsevahendite varu vaid esmaseks reageerimiseks. Tervishoiuvaru, sealhulgas isikukaitsevahendite varu kogu riigi jaoks sisuliselt puudus. Olemasolev varu oli enamjaolt aegunud ning varude tegelik uuendamine oli jäänud soiku. Laborites puudusid vahendid, referentslaborid olid käivitamata. Polnud ülevaadet kiirabi ja haiglate võimekusest eriti ohtlike nakkushaiguste ravi korraldamiseks. Rõhutan, et kõik need osundused pärinevad terviseametilt endalt. Teekond õigest infost õigete tegudeni osutus riigi kui terviku jaoks liiga pikaks. Võib-olla oligi häda selles, et eelhoiatus oli liiga pikk.
Mõnikord öeldakse, et kindralid kipuvad valmistuma eelmiseks sõjaks. Antud juhul paistab, et "sõda", milleks valmistuti, oli küll tulevane, kuid valmistumine ise napp ja vaevane. Õppusi peeti korduvalt, isegi silmatorkavalt realistlike stsenaariumidega, kuid üha rohkem saab selgeks, et õppustest ei võetud tegelikult õppust.
Näiteks 2019. aasta aprillis toimus Saaremaal rahvusvaheline meditsiiniõppus, mis nägi ette, et terviseamet täidab õppusel kiirabibrigaadide koordineerimisüksuse rolli. Hindamisaruanne toob välja, et hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei töötanud terviseamet õppuse planeerimise faasis endale välja treeningu eesmärke ning selgus, et terviseamet ei olnud teadlik oma rollist ja vastutusest õppusel.
Koordinatsiooni ja vastutuse ebaselguse probleem tervisevaldkonna hädaolukordade lahendamisel ulatus terviseametist väljapoole.
Sotsiaalministeeriumi ja terviseameti vaheliste rollide ebaselgus oli nähtav ka kriisikuudel.
Osa võimelünkadest ja probleemidest nõudis likvideerimiseks raha, kuid leidus ka selliseid, mis olid korralduslikud ja vajasid otsust või koordineeritud juhtimist, mida polnud ega tulnud.
Hädaolukorra seadus nägi ette, et hädaolukorraga toimetuleku plaanid pidid olema valmis 1. juuliks 2019. aastal, kuid sellest tähtajast kinni ei peetud. Terviseamet alustas plaani väljatöötamisega alles 2019. aastal ning kriisi alguseks oli tegevuskavast olemas ainult kinnitamata tööversioon. Seetõttu polnud olemas ka näiteks toimivat kriisikommunikatsiooniplaani hädaolukorras rakendamiseks ja ressursiplaani tegevuste elluviimiseks.
Kriisivalmidus pole prioriteet
Nüüd varudest, mille otsalõppemise reaalne hirm omandas kohati filmiliku dramaatilisuse. Kriisiga toimetulekuks vajalike tervishoiuvarude puudumisest on räägitud aastaid. Juba 2017. aastal tegi riigikantselei ekspertrühm ettepaneku, et tervishoiuteenuse osutajad peaksid koguma varusid 72 tunniks ja riigil peaks olema tervishoiuvaru vähemalt kaheks kuuks.
Riiklikku tegevusvaru puudutavat vabariigi valitsuse korraldust pole ka kaks aastat pärast seadusega kehtestatud tähtaega. Samas on vabariigi valitsus viimastel kuudel varude teemaga intensiivselt tegelenud ning töötatakse välja varude keskuse tegevuspõhimõtteid ja rakendusskeeme. On lootust heaks süsteemseks lahenduseks.
Võib mõista, et millekski, mida võib-olla kunagi ei juhtu, on ministeeriumidel või asutuste juhtidel tavapärasest vähem motivatsiooni raha ja töötajate tööaega panustada, eriti kui seda niigi napib igapäevaste probleemide lahendamiseks. Kuna kriisivalmidus ehk teisisõnu laiapindse riigikaitse küsimused pole ministeeriumide jaoks prioriteetsed ega kuulu reeglina esmaste poliitiliste valikute hulka, jääbki enamik neist rahastuseta.
Mida siis teha? Üheks lahenduseks oleks see, kui laiapindne riigikaitse oleks eelarvekõnelustel üks pakett ja igal aastal tehtaks konkreetsed poliitilised otsused. Sõjalisteks kriisideks valmistumisel oleme me riigina seda suutnud. Tsiviilkriisiks ja militaarkriisiks valmistumine on võrdselt tähtsad, halbade asjaolude kokkusattumisel võib üks üle minna teiseks.
Ühiskonnad õpivad läbi iseenda valusate kogemuste. Kuid kas koroonaviirusest tingitud kriisi esimene laine oli ühiskonna kui terviku jaoks piisavalt valus, et see ärgitaks astuma vajalikke samme kriisikindluse kasvatamiseks? Maskid kevadel ju päris otsa kunagi ei lõppenudki, haigeid koridorides ei ravitud, jahmatav suremus, mis halvas mitmeid Euroopa riike, jäi Eestis õnnekombel tulemata. Loodame, et see ei tekita muretust, mis jätaks meid kaitseta juhul, kui peaks saabuma sajanditaguse Hispaania gripi stiilis pandeemia. Eestil vedas ja terviseameti uuel juhil on võimalus meid paremini valmis seada. Aga ärme looda vaid õnnele, sest üksnes oma vigadest õppida oleks ju samuti viga.