Kas Rootsi tõi vanurid ohvriks?

Rootsi lipp. Foto: SCANPIX

Sugulased räägivad ja uuringud kinnitavad, et paljud Covid-19 ohvrid Rootsis võinuks veel praegugi elada. Nende elu ei püütudki aga päästa, tsiteerib Saksa nädalakiri Der Spiegel üht tuntud viroloogi.  

Rootsit on alati peetud riigiks, kus valitsus teeb oma kodanike kaitsmiseks suuri jõupingutusi. Nii oli ka kevadel, kui riiki tabas koroonapandeemia. Enamik Rootsi elanikke tunnetas, et nad on kindlalt kaitstud. Rootsi erilist teed – seljatada viirus piiranguid kehtestamata – pidasid inimesed ohutuks ja ka mõistlikuks, kirjutab ajakirjanik Dietmar Pieper.

Siis pääses aga viirus eakate hooldekodudesse ja mõnes neist väljus haiguse levik peagi kontrolli alt. Just seepärast ongi suremus koroonaviirusesse Rootsis palju kõrgem kui naabermaades Soomes ja Norras. 

Suhtumine vanadesse inimestesse on teema, mida ajakirjandus on üldiselt vähe kajastanud. Kuid see suhtumine räägib meile palju ühiskonna moraalist, rõhutab Der Spiegel.  

“Omaste räägitu ja uuringud kinnitavad, et paljud Covid-19 ohvrid Rootsis võinuks veel elada,” ütles Karolinska instituudi emeriitprofessor Anders Vahlne. “Nende elu ei püütudki aga päästa.” Kevadel koroonaepideemia alguses hoiatas üks meditsiinitöötaja võime, et peagi võivad Rootsi riigis päevakorda kerkida nn aktiivse eutanaasia juhtumid. 

Saksa nädalakirja andmetel olevat Rootsis välja töötatud dokument, milles antakse juhtnööre, kuidas käituda kriisiolukorras, kui tervishoiusüsteemi tabab ülekoormus. Keda ravida esmajärjekorras, keda hiljem ja keda pole üldse mõtet ravida? Tähtsamad kriteeriumid on sellises olukorras patsiendi bioloogiline vanus ja tema kroonilised haigused.

Näiteks ei olevat kriisiolukorras erilist mõtet ravida inimest, kelle vanus jääb vahemikku 60 kuni 70 eluaastat ja kel on probleeme vähemalt kahe elutähtsa organiga (näit süda ja neerud). Sama käib inimeste kohta, kel vanust 70–80 eluaastat, kui neil on probleeme vähemalt ühe elutähtsa organiga. Üle 80-aastast polevat aga üldse mõtet ravida, ehkki kõik tema organid võivad korralikult funktsioneerida.  

Kuna seekord Rootsi kliinikutes ülekoormust ei tekkinud, võisid need juhtnöörid ka tähelepanuta jääda. Suure tõenäosusega seda aga ei juhtunud, kirjutab Der Spiegel. 

Mitme haigla arstid kinnitasid, et sageli ei saanud nad koroonaviirusega patsiente korralikult ravida. Nii näiteks ütles üks arst ajalehele Dagens Nyheter: “Meid sunniti jätma inimesi surema, ehkki me teadsime, et intensiivravi korral olnuks neil head võimalused ellu jääda.” Ametiisikud on kõik säärased süüdistused loomulikult tagasi lükanud. 

Praegu on Rootsis naiste keskmine eluiga 85 ja meestel 81 aastat. Sellele vaatamata on aga ühiskonnas ikka veel levinud klišeed abitutest vanuritest. “Me elame nagu Peeter Paani maal, kus ülistatakse vaid noorust, vanadust peetakse aga närbumiseks..,” ütles Stockholmi kirjanik Marcus Priftis.  Rahvusvahelised teadusuuringud näitavad, et Rootsi kuulub riikide hulka, kus vanu inimesi eriti ei hinnata. Vaid veidi üle 20 protsendi küsitletutest suhtub seal austusega inimestesse, kel vanust üle 70 eluaasta. See näitaja on maailma üks madalamaid. 

Lõpetuseks kirjutab Der Spiegel, et küsimus, kui kaua võivad vanurid elada ja millal oleks neil parem surra, pole vaid koroonapandeemia ajal kerkinud. Tulevikus hakatakse seda esitama üha sagedamini. Lõppude lõpuks on ju paljudes riikides tervishoiu jaoks välja töötatud tegutsemiseeskirjad, kus jutt käib vaid sellest, kuidas edukalt majandada ja kellele anda ravivõimalus, kellele aga mitte.