Isegi Tartus on ju senini taastamata Kivisild ning teosammul liigub ka Maarja kiriku restaureerimine pühakojaks. Võiks öelda, et võrreldes teiste Eesti maakondadega said sõjategevuses kõige vähem kannatada Lääne-Eesti saarte kirikud.
Muhus hävis küll osaliselt 1941. a Saksa vägede pealetungi käigus sealne Katariina kirik ja sama saatus tabas, kuigi oluliselt suuremas mahus, ka Hiiumaal asuvat, senini varemeis Käina kirikut.
Kuid purustusi ei toonud kaasa mitte ainult otsene sõjategevus. Võiks öelda, et kõige sügavamaid jälgi jättis siinsete kirikute füüsilisele ja koguduste vaimsele olukorrale hoopiski Nõukogude okupatsioon. Selle kujukaks näiteks on Pöide.
Juba vähem kui kuu pärast Moskvas 28. septembril allkirjastatud baaside lepingut alanud Punaarmee vägede sissemarsi käigus võeti Pöide kirikla koguduselt ning muudeti Nõukogude sõjaväe majutuspaigaks. Samal ajal lahkus ka siinne pastor Schultzs Saksamaale.
Pikne andis viimase löögi
Nagu sellest veel vähe oleks, süütas 1940. a 6. augustil pikselöök vastremonditud, kuid ilma piksekaitseta tornikiivri. Lisaks tõrvatud kimmkattega kiivrile hävisid ka torni vahelaed. Ligi neli tundi kestnud põlengus said tugevasti kannatada ka torni võlv ja müürid. Kogudus alustas kohe remonttöödeks vajaliku puidu varumist, kuid pealetulnud sõda ei lasknudki töödega alustada.
Pärast sõja lõppu ei olnud varemeis mitte ainult kirikuhoone, vaid ka kogudus, mistõttu ei suudetud vastu seista ka tollase Pöide valla täitevkomitee plaanile kirikusse sõjaväelise valvega "heinavarumise baas" rajada. Koguduseliikmeid enam kirikusse ei lastud, mistõttu 1947. a alguseks oli kirik täielikult rüüstatud. Sõjavägi hävitas sisustuse, osaliselt lammutati pikihoone kivipõrand, rüüstati hauakambrid ja lõhuti üks unikaalsemaid, talupojafiguuridega vööndkaare konsoole.