/nginx/o/2018/09/11/12120119t1hf592.jpg)
"Eesti ühe unikaalsema tellisehitise – Tartu Jaani kiriku – taaspühitsemisüritusel Vanemuise kontserdimajas 2005. aastal peetud kõnes arvas tollane Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et II maailmasõda on lõppenud. Tegelikult ta eksis," kirjutab muinsuskaitsja Jaan Tamm.
/nginx/o/2020/02/10/12933788t1h597d.jpg)
Isegi Tartus on ju senini taastamata Kivisild ning teosammul liigub ka Maarja kiriku restaureerimine pühakojaks. Võiks öelda, et võrreldes teiste Eesti maakondadega said sõjategevuses kõige vähem kannatada Lääne-Eesti saarte kirikud.
Muhus hävis küll osaliselt 1941. a Saksa vägede pealetungi käigus sealne Katariina kirik ja sama saatus tabas, kuigi oluliselt suuremas mahus, ka Hiiumaal asuvat, senini varemeis Käina kirikut.
Kuid purustusi ei toonud kaasa mitte ainult otsene sõjategevus. Võiks öelda, et kõige sügavamaid jälgi jättis siinsete kirikute füüsilisele ja koguduste vaimsele olukorrale hoopiski Nõukogude okupatsioon. Selle kujukaks näiteks on Pöide.
Juba vähem kui kuu pärast Moskvas 28. septembril allkirjastatud baaside lepingut alanud Punaarmee vägede sissemarsi käigus võeti Pöide kirikla koguduselt ning muudeti Nõukogude sõjaväe majutuspaigaks. Samal ajal lahkus ka siinne pastor Schultzs Saksamaale.
Nagu sellest veel vähe oleks, süütas 1940. a 6. augustil pikselöök vastremonditud, kuid ilma piksekaitseta tornikiivri. Lisaks tõrvatud kimmkattega kiivrile hävisid ka torni vahelaed. Ligi neli tundi kestnud põlengus said tugevasti kannatada ka torni võlv ja müürid. Kogudus alustas kohe remonttöödeks vajaliku puidu varumist, kuid pealetulnud sõda ei lasknudki töödega alustada.
Pärast sõja lõppu ei olnud varemeis mitte ainult kirikuhoone, vaid ka kogudus, mistõttu ei suudetud vastu seista ka tollase Pöide valla täitevkomitee plaanile kirikusse sõjaväelise valvega "heinavarumise baas" rajada. Koguduseliikmeid enam kirikusse ei lastud, mistõttu 1947. a alguseks oli kirik täielikult rüüstatud. Sõjavägi hävitas sisustuse, osaliselt lammutati pikihoone kivipõrand, rüüstati hauakambrid ja lõhuti üks unikaalsemaid, talupojafiguuridega vööndkaare konsoole.
“Pärast sõja lõppu ei olnud varemeis mitte ainult kirikuhoone, vaid ka kogudus.”
Üle mere pagemise ja jätkuvate repressioonide tagajärjel kokkukuivanud kogudus püüdis küll tegevust jätkata, kuid noahoobina selga mõjus tollase kirikuvalitsuse (konsistooriumi) otsus 1948. a eelarvet mitte kinnitada ja 21. aprillil tehtud otsus kogudus hoopiski likvideerida.
Seegi vähene, mis varasemast rüüstest veel alles oli, tassiti laiali kolhoosikorra ajal.
Seetõttu tundus ka hullumeelsusena kohaliku kogukonna 1990. a 27. oktoobri otsus ja selle kinnitamine kirikuvalitsuse poolt – registreerida Pöide Maarja kogudus õigusjärgse kogudusena koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.
Tõenäoliselt kõige parematest soovidest Maarja kogudust aidata tulenes siis veel omaette otsustajana tegutsenud Pöide valla samm kogudusega ühise sihtasutuse moodustamiseks, mis teostus 2012. aastal.
Abi saadi ka riigilt kultuuriministeeriumi pühakodade riikliku programmi eelarvest, mille abil sai kirik ammu läbijooksnud katuse asemele uue kivikatuse ning osa pikihoone ja torni avatäidetest. Viimase, eriti nelja vitraažakna osas, aitas töid rahastada ka Saaremaa Rüütelkond ning Välis-Eesti muinsuskaitse selts Torontos.
Pöide Maarja kiriku kohta on valminud enamik vajalikku dokumentatsiooni, paraku on sellest siiski vähe abi, et Saaremaa üks parema akustikaga ehitusmälestisi muutuks täisväärtuslikuks pühakojaks ja kirikliku muusika esitamiskohaks.
Viimast on suurepäraselt tõestanud Hortus Musicuse, Vox Clamantise, Arsise käsikellade noorteansambli ning Saaremaa kohalike ansamblite ja solistide kontserdid viimastel suvedel ning rahvusvahelised Gregoriaani laululaagrid kohati ainult muldpõrandaga pikihoones.
Kuigi Maarja koguduse ja selle toeks moodustatud sihtasutuse entusiasm kogukonna keskusena tegutsemiseks ei ole veel kadunud (lisaks kontsertidele toimuvad siin igasuvised heategevuslikud meelaadad ja kiriklas tegutseb ka suvekohvik), ei ole enam võimalik edasi toimetada ilma riigi ja kohaliku omavalitsuse tuntava toeta. Kuid juba kolmandat aastat on koguduse või sihtasutuse taotlused riigieelarvest tuge saada jäänud positiivse vastuseta.
Võrdlemisi bürokraatlikus vormis koostatud äraütlemise teavitustes viidatakse riigieelarveliste vahendite nappusele ja teistele prioriteetidele.
Nähes Jõgeva olematule pühakojale ja olematule taotlejale 1,4 miljoni suuruse rahaeralduse kajastusi, siis tundub see lausvalena. Eriti silmas pidades asjaolu, et ülejäänud Eesti ehitismälestiste (sh üksik- ja muinsuskaitsealadel asuvad ehitised) korrastamiseks eraldab muinsuskaitseamet vaid 1 227 836 eurot.
Kuigi Saaremaa pühakojad on ühed unikaalsemad Eesti keskaegsete kirikute seas, eraldati 2020. aastaks riiklikke toetusi vaid Kihelkonna kiriku katusekandmiku remondiks ja Valjala variseva vundamendisokli korrastamiseks kokku 49 809 euro suuruses summas.
Muhu, Kaarma, Pöide, Püha, Mustjala ja Kärla taotlused said aga üldse eitava vastuse. Ometi on ka need kirikud üks osa meie kultuuriruumist, mille säilimine moodustab ühe osa eestluse säilimiseks vajalikust elujõulisusest.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/17/11873265t1h16c3.jpg)