SIRET LIIV ⟩ Väljakutse nimega Laps

Perekond. Foto on illustreeriv. Foto: unsplash.com

"Laste kasvatamine ja nendega koos kasvamine on suurim eneseteostus, mida sa elu jooksul koged," kirjutab ema ja lasteaiaõpetaja Siret Liiv.

Siret Liiv Foto: Erakogu

Viimastel päevadel mõtlen palju lastest. Nii päris omadest kui ka nendest, kes omaks saanud neid õpetades. Mõtlen andekusest ja selle toetamisest. Mõtlen käe ja südame hoidmisest, kui selleks on karjuv vajadus, ja lahtilaskmisest, kui aeg selleks tundub olevat küps. Mõtlen kasvatamisest ja kasvamisest.

Nädal tagasi räägiti televisioonis andekusest, selle toetamisest nii perekonna, haridusasutuste kui ka treeningute tasandil. Tõdeti, et lapsevanemad kardavad andekust sama palju kui erivajadust. Tõdeti, et sageli on lihtsate inimeste jaoks nende andekas laps tavaline nagu iga teine. Tõdeti, et andekuse toetamine tähendab investeeringuid rahas ja ajas.

Käisin kolmapäeval vaatamas-kuulamas Tõnis Niinemetsa etendust "The Kid". Saalitäis rahvast naeris tragikoomiliste sketšide üle, mis tegelikult nii igapäevased teemad meie igaühe argipäevas. Naeris naljakalt ja eufooriliselt esitatud mõtete üle, mida meist ilmselt igaüks tegelikult kasvõi kordki, salaja, mõelnud on. 

Mina küll olen esitanud endale korduvalt küsimuse, milleks see kõik? Küsinud endalt korduvalt, kas oleksid siis lapsed saanud, kui oleksid päriselt teadnud, kui raske töö see tegelikult on?

Mu töö on mind õpetanud mõistma laste maailma väga palju rohkem, kui ma seda varem mõistsin, ja ilmselt kordi rohkem, kui mõistavad paljud inimesed minu ümber. Just selle mõistmise pärast tundus mulle seda šõud vaadates kohati, et naljad ületavad justkui mingid, minu jaoks lubamatud piirid. Osalt oli etendus minu jaoks liiga eufooriline ja üle võlli. 

“Kas oleksid siis lapsed saanud, kui oleksid päriselt teadnud, kui raske töö see tegelikult on?”

Tegelikult aga... pean tegema Tõnis Niinemetsale sügava kummarduse. Ta tõi targalt ja läbimõeldult rahva ette meie kõigi valupunktid. Meie kõigi salajased tunded ja mõtted. Meie kõigi nõrkused, salasoovid, suutmatuse vahel näha asjade lihtsust, suutmatuse sageli mõista, oskuse asjad tihtilugu napakalt keeruliseks ajada. Tõi välja meie isekuse ja miljon muud asja.

Miks me siis saame lapsi, nagu Niinemets küsis, kui sellega nii palju justkui negatiivset kaasneb? Aga me ju ei tea seda enne, kui see asi käes on. Ja samas looduse vastu ei saa. Ja tunde vastu, et vajad kedagi, keda armastada, kellest hoolida, kelle eest hoolitseda nii, et ta sind ka päriselt vajab. 

Mina ütlen, et väljakutse nimega Laps ei ole miski, mille kahe sekundi jooksul kaamera ees ära teed nagu pangetäie külma vee pähe kallamine. See on väljakutse, mis nõuab palju enamat. Ja kui selle väljakutse vastu võtad, siis tea, et kui kunagi kahtled võimaluses ennast teostada, siis usu mind, laste kasvatamine ja nendega koos kasvamine on suurim eneseteostus, mida sa elu jooksul koged. Jah, sa tõesti ei tea, kas oled hea või halb, kas teed õigesti või valesti. 

Sa ei tea alati, mis on parem või parim jne, aga sa kogu aeg teed midagi. Midagi, et jääksid ellu nii sina kui ka tema, ja sa kogu aeg mõtled välja võimalusi, et oleks parem nii sinul endal kui ka temal. Ehk siis – sa oled pidevas arengus. Sa teostad ennast pidevalt! Ja siinkohal ei oma enam tähtsust, kas laps on kuidagi nõrgem, andekam või kuidagi keskmine. Igaüks neist on meie, täiskasvanute, väljakutse ja eneseteostus.

Lühendatult blogist "Mõttest sõnaks"