Priidu Pärna ⟩ Kuressaare muinsuskaitsealast ja omanike õigustest

Priidu Pärna Foto: Erakogu

"Kuna muinsuskaitseala hoonete omanikud eelistavad riikliku asemel kohalikku kaitset, tuleb kõigepealt kaaluda just seda võimalust," kirjutab Eesti Omanike Keskliidu esimees Priidu Pärna. 

Muinsuskaitseameti plaanide järgi peab Kuressaare muinsuskaitseala põhimääruse hiljemalt 2023. aasta 1. mail asendama Kuressaare muinsuskaitseala kaitsekord. Kuna kaitsekorras sätestatud piirangud mõjutavad oluliselt Kuressaare muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanike õigusi ning nende piirangute kehtestamisse on kaasatud Saaremaa vallavalitsus, ootame, et vallavalitsus kujundaks muinsuskaitseala suhtes kohalike elanike huve enim arvestava seisukoha.

Kuressaare muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kaitse alla võtmisel tuleb vallal otsustada, kas muinsuskaitseala kaitseb riik või kohalik omavalitsus.

Ühe aknapõhimõte

Muinsuskaitseseadus ei sätesta Kuressaare muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise kohustust, vaid suunab seda vajadust üksnes kaaluma. Seadus ei eelda, et nõukogude perioodil loodud riiklik muinsuskaitseala peab selleks kindlasti jääma. 

Küll aga tähendab see, et muinsuskaitseala kaitseviisi valikul tuleb arvestada ka alternatiivse võimalusega. Need võimalused on võtta muinsuskaitseala planeerimisseaduse alusel kohaliku omavalitsuse kaitse alla ning sel alal asuvad (väga väärtuslikud) ehitised kinnismälestisena riigi kaitse alla.

Kaitsta miljööväärtuslikke alasid üldplaneeringu alusel – tänapäeval on see levinud viis kohalikku kultuuripärandit säilitada. 

Juhtisime Saaremaa vallavalitsuse tähelepanu sellele, et valdavalt on Kuressaare muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kaitstav väärtus nende välisilme, väliskujundus. Seega valla halduskoormus muinsuskaitseala kohaliku kaitse alla võttes oluliselt ei kasva. 

"Kui jätta muinsuskaitseala riikliku järelevalve alla, tuleb igal juhul tagada, et omanike jaoks lõpeks topeltbürokraatia."

Kuna kohaliku kaitse all olev muinsuskaitseala on seal asuvate ehitiste omanike esimene eelistus, tuleb esimeses järjekorras kaaluda just seda võimalust. Alternatiivseid lahendusi, sealhulgas riikliku kaitse alla võtmist, peaks vaagima alles siis, kui on kaalukas põhjus mitte võtta seda ala kohaliku kaitse alla. 

Selleks, et kaaluda Kuressaare muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmist, tuleb alustada ehitiste väärtusklasside määramisest. Selle järel saab hinnata nii muinsuskaitseala kaitse vajadust kui ka kaaluda erinevaid viise, kuidas muinsuskaitsealal asuvaid kultuuriväärtusi kaitsta. Ehitise väärtusklassi määrama hakates tuleb järgida haldusmenetluse seadust, ehitise omanikku sellest teavitada ning ta menetlusse kaasata. 

Leiame, et muinsuskaitsealal asuvate hoonete ehitustööde kooskõlastamine peab toimuma nn ühe akna menetluse kaudu. Muinsuskaitseseaduse järgi ühitatakse samas seaduses sätestatud teatise- või loamenetlus võimalusel ehitusseadustikus ette nähtud teatise- või loamenetlusega. Sellest tulenevalt on Kuressaare muinsuskaitseala võimalik kohaliku kaitse alla võtta ja vältida omanike seisukohalt erinevaid loamenetlusi riigi ja omavalitsusega.

Lõpp topeltbürokraatiale

Kui jätta muinsuskaitseala riikliku järelevalve alla, tuleb igal juhul tagada see, et omanike jaoks lõpeks ehitusseadustikust ja muinsuskaitseseadusest tulenev topeltbürokraatia. 

Leiame, et kui Kuressaare muinsuskaitseala peaks jääma riikliku kaitse alla, siis tuleb muinsuskaitseseaduse alusel toimuv loa- ja järelevalvemenetlus korraldada läbi Saaremaa vallavalitsuse. 

Juhul, kui vallavalitsus ja muinsuskaitseamet sellega ei nõustu, tuleb otsustada, et ehitusseadustiku alusel toimuvat loa- ja järelevalvemenetlust korraldab muinsuskaitseamet. Mistahes muud lahendused tooksid muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikele kaasa põhjendamatult koormava haldus- ja ajakulu. See aga oleks ehitiste omanike jaoks muinsuskaitseliste piirangute (avaliku huvi) konteksti arvestades vastuvõetamatu. 

Riigi tasandil on peetud oluliseks üldise halduskoormuse vähendamist, kodanike jaoks ühe akna põhimõtte ning nullbürokraatia elluviimist. On aeg minna sõnadelt üle tegudele.

Kokkuvõtteks. Omavalitsused peavad käimasoleva üldplaneeringute ja muinsuskaitsealade kaitsekordade ülevaatamise käigus kujundama seisukoha ajalooliste linnasüdamete kaitse vajaduse ning kaitsekorralduse tasandi osas. 

Muinsuskaitseala tähendab elanikele-omanikele lisapiiranguid, lisabürokraatiat ning lisavahendite vajadust. Need alad mõjutavad seda, kuidas areneb linnasüda, kuidas jätkub seal majandustegevus ning muutub linnakeskuste elanike arv.

EOKL-i hinnangul peaks sellised kohalikku arengut mõjutavad ruumiotsused langetatama kohalikul tasandil – on ju see kohaliku elu ning omavalitsuse autonoomia küsimus. 

Ligi kolmekümne aasta jooksul on omavalitsused kohaliku elu küsimuste lahendamise riigilt üle võtnud. Nüüd on aeg astuda see samm ka kohaliku kultuuripärandi ja linnaruumi kaitse valdkonnas. Ootame selles osas Saaremaa vallavalitsuse seisukohta.