“Olen 34 aastat töötanud koolis, viimased kuus aastat aga Sõmera Kodus. Nii viisakat suhtumist kui sealsete klientide poolt, ma väga paljudes kohtades kohanud ei ole, koolist rääkimata,” ütles Sõmera Kodu vanemtegevusjuhendaja Maret Martinson neljapäeval AS Hoolekandeteenused ja vallavalitsuse esindajate kohtumisel Kuressaare elanikega.
Mul on kurb, et plaan Sirgele tänavale psüühiliste erivajadustega inimeste jaoks elamu ehitada nii suurt vastuseisu kohtas.
Aastate eest, kui veel Kuressaare gümnaasiumis klassijuhatajana töötasin, tegime 11. klassiga oma heategevusliku jõuluürituse Sõmera Kodus. Toona ei teadnud ma midagi neist inimestest, kes seal elavad. Veel vähem oskasin aimata, et ise ühel päeval Sõmera Kodus töötan.
Tunnistan, et esimest korda Sõmera Kodu elanikega kokku puutudes tundsin end ebalevalt – see oli ju minu jaoks uus olukord, ma ei teadnud, kuidas käituma peaksin. Ometi oli meie jõuluüritus väga tore kogemus – ka õpilaste jaoks. Igal järgmisel aastal, kui saabuvate jõulude puhul oli taas tarvis midagi korraldada, tahtsid õpilased jälle Sõmera Kodusse minna. Uskuge, ma ei luiska.
Sõmerale tööle läksin ma mitte kellegi sundusel, vaid omaenese soovist. Kandideerisin ja saingi ametisse. Olen lõpetanud sotsiaaltöö eriala.
Kuna olen töötanud mõlemas valdkonnas – nii hariduses kui ka erihoolekandes –, leian, et hirmul erivajadustega inimeste ees on suured silmad.
Miks kardavad lapsevanemad, et erivajadustega inimesed nende lapsi piirama ja tülitama hakkavad?
Kui mina Sõmeral käima hakkasin, ei kogunenud sealsed 350 klienti mu ümber. Ei kogune kooliteed käivate laste ümber korraga ka need 24 inimest, kes Kuressaarde Sirgele tänavale elama asuvad.
“Ma ei ole mitte kordagi Sõmeral töötatud aastate jooksul end ohustatuna tundnud. Keegi sealsetest elanikest pole mind kunagi rünnanud.”
Ma ei ole mitte kordagi Sõmeral töötatud aastate jooksul end ohustatuna tundnud. Keegi sealsetest elanikest pole mind kunagi rünnanud.
Olen käinud Sõmera Kodu töötajatest üksi koos 25 kliendiga Hiiumaal. Sel reisil ei põhjustanud kliendid mingeid probleeme.
Vahest pole see praeguses olukorras päris kohane näide, aga hiljuti mõtlesin selle üle, miks ja kuidas hakkasid mu lapsed väikesena hiiri kartma. Kust nad teadsid, et seda väikest halli kasukaga armsat loomakest karta tuleb? Ega nad teadnudki, aga mina olin neile selles osas eeskuju. Mina ju olin see, kes hiiri kartis.
Kardan, et hirmud erivajadustega inimeste ees on just vanematel endil ja nemad peegeldavad oma hirme lastele edasi. Seepärast küsiksingi vanematelt: miks te erivajadustega inimesi kardate? Kas te suudate oma hirme kirjeldada?
Et väärarusaamad kummutada ja hirmud maha võtta, on tarvis jagada selgitusi ning seda tuleb teha pidevalt. Et vanemate kaudu mõistaksid ka lapsed: see on normaalne, et meie seas leidub erilisi inimesi.
Kindlasti on sellist selgitustööd tarvis teha ka koolis, õpilaste hulgas, ja väikestes gruppides.
Kõigepealt aga vajavad selgitustööd just lapsevanemad – nemad on ju kõige esimesed inimesed, kes oma lastele asju seletama peaksid.
Kindlasti on vanemaid, kes erivajadustega inimeste teemal ehk nii hästi rääkida ei oska, kuna neil endil ei pruugi selleks piisavalt teadmisi olla. Nii tulekski kõigepealt koolitada just lapsevanemaid.
Kes siis peaksid olema need, kes vanematele asju selgitavad? Kas või meie, Sõmera Kodu töötajad. Oleme hea meelega nõus tulema, rääkima ja teie küsimustele vastama.