Kuidas kaitsta Kuressaare vanalinna?

Ferrum Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Kuressaare vanalinna võiks kaitsta laiemalt, aga leebemalt," kirjutab muinsuskaitseameti pärandispetsialist, uue kaitsekorra koostamise töörühma liige Triin Talk.

Triin Talk Foto: Erakogu

Üle 300 aasta tagasi kaotas Kuressaare linn praktiliselt kogu oma hoonestuse sõjale ja elanikkonna katkule. Tänane vanalinn on tekkinud selle kujuteldamatu hävingu varemetele, läbi sajandite kasvanud ja muutunud, kuid säilitanud oma omapära.

Kuressaare linna areng on tihedalt seotud erinevate kriisidega. 16. sajandil Liivi sõja ajal pagesid paljud kaupmehed ja käsitöölised mandrilt lahingutegevuse eest rahulikule Taani valduses olevale saarele. Endine pisike alev kasvas linnaliseks asulaks tänu sõjapõgenike vastuvõtmisele.

17. sajandi keskel oli Kuressaares 400–500 valdavalt saksakeelset elanikku. Linn sai tasapisi kasvada väikese kaubanduslinnana Põhjasõjani, mil seda tabas häving: 1710. aasta kevadel, kui Vene sõjavägi tungis Kuressaarde, puhkes tulekahju. Selles hävis kogu linna puithoonestus, alles jäid vaid mõned kivihoonete varemed.  Samal aastal puhkes katk ning peaaegu kogu elanikkond suri – sellise kiretu lausekatkega on võetud kokku 1710. aasta olukord "Eesti entsüklopeedias". Tegelikku traumat on tänapäeval raske ettegi kujutada: kuidas elasid ja surid viimased katkuhaiged inimesed purustatud linnas, viimastes elamiskõlbulikes varemetes, süües viimaseid toiduvarusid, mida ei tulnud täiendama ühegi supermarketi kuller.

"Kas nn Tursakirik ehk postmodernistlik kalapood Kiriku tänaval väärib kategooriat B? Aga mida arvata Postimajast ja Kaubamajast, Ferrumist ja Ajamajast?

Peagi tulid Kuressaarde siiski uued asukad, kes hakkasid linna üles ehitama üldjoontes samale tänavatevõrgule nagu enne Põhjasõda. Kuressaare elanikkond kasvas 18. sajandi lõpuks 1200 inimeseni. Ligi pool neist olid eestlased, mis oli toona erakordselt suur "maarahva" osakaal linnas. Uhkemate uute kivimajade omanikud 18. sajandi lõpul olid siiski aadlikud, kes rajasid linna oma residentsid, nn mõisate kojad.

Muinsuskaitseala teke

18. sajandi lõpus taastekkinud Kuressaare linn oma iseloomulike kolmnurksete linnaväljakute, punaste kivikatuste, madalate paekivist elamute ja piirdemüüridega on paljuski säilinud tänini ja moodustab vanalinna tuumiku. Sellele on lisandunud 19. sajandi kuurortarhitektuuri, 20. alguse kodanlasemajade ja lõpu postmodernistlike majade kihistusi. Need kõik on omamoodi väärtuslikud ja jutustavad linna pikast ajaloost.

1970. aastal koostati ettepanek võtta Eesti väikelinnade – sh Kuressaare – ajaloolised keskused kaitse alla. Ettepaneku sissejuhatuses on rõhutatud, et linnakeskuseid on vaja kaitsta uusehitiste üheülbalisuse eest: "Kiire ehitustegevuse tempo vajutab oma unifitseeriva pitseri kaasaegsetele linnadele, nende üksikutele hoonetele. Viimaste kõrvutamine ajalooliste ehitustega on rohkem kui kahtlane ettevõte, mis on leidnud üldist hukkamõistu nii meie kui välismaiste linnaehitajate poolt."

Ajalooliste linnade omapära ja väärtuste säilitamine globaliseerunud maailmas on muinsuskaitse põhiküsimusi tänapäevalgi. Samas on kaitse pealetungivate hruštšovkade eest nagu 1960-ndatel oma aktuaalsuse kaotanud. Olulisemaks on muutunud omanike nõustamine ajalooliste hoonete hooldamisel ja restaureerimisel.

Mullu asus muinsuskaitseamet koostöös omavalitsuste ja kohalike elanikega uuendama Eesti muinsuskaitsealadel kehtivaid nõudeid. Kuressaares alustati protsessi hoonestuse inventeerimisest mullusel ja tänavu suvel.   

Kuressaare hoonestust inventeeriti 1979. aastal, vanalinna detailplaneerimisprojekti ette valmistades, ning 1999. aastal Kuressaare linnaatlase koostamiseks. Varem anti hoonete arhitektuursele, kultuuriloolisele, miljöölisele, originaalsuse ja seisukorra väärtusele hinnang 1–9 palli piires ning arvutati keskmine. Arvutamine andis väärtuste hindamisel kohati üsna küsitavaid tulemusi. Näiteks Kauba 14 ja 16, nõukogudeaegsed üsna mittemidagiütlevad hooned, olid hinnatud kõrgemasse väärtusklassi kui nende vahele jääv Kauba 14a, millel on säilinud eriline 19. sajandi dolomiitfassaad.

Tänapäeval on inventeerimisel arvutustest loobutud. Püütakse hoopis iga hoone väärtustest ja ajaloost võimalikult hea ülevaade saada ning saadud info põhjal hinnata, millised muinsuskaitselased nõuded ja leevendused on hoone puhul põhjendatud. Inventeeritud hoonete kirjeldused ja pildid on mälestiste registris register.muinas.ee ja muinsuskaitseameti Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise lehel.

Uue kaitsekorra avalikus menetluses (mis leiab aset loodetavasti järgmise aasta algupoolel) on igaühel võimalik kaasa rääkida, kas hooned on jõudnud õigesse kategooriasse või on midagi olulist märkamata jäänud.

Uue kaitsekorraga on oodata olulist seniste piirangute leevenemist. Seni olid kõik muinsuskaitsealal paiknevad hooned seaduse järgi samal pulgal, nüüd on aga plaanis jagada need kolme kaitsekategooriasse: A, B ja C.  A-kategooria hooned jäävad endiselt tervikuna muinsuskaitse alla. Sellesse kategooriasse peaks kuuluma hooned, mille siseruumides on olulisi kultuuriväärtusi (nt mantelkorstnad, maalingud jms) või võib eeldada nende olemasolu.

B-kategooria hoonete puhul tehakse leevendus siseruumides ehitamise suhtes. (Seni on kõikide muinsuskaitseala hoonete siseruumide ümberehitamiseks olnud põhimõtteliselt nõutud muinsuskaitseameti luba.) C-kategooria hoonete puhul tehakse olulised leevendused kogu hoone ümberehitamise suhtes.

Pidanud korduvalt pikki arutelusid, millistele hoonetele mis kategooria määrata, on kaitsekorda koostavas töögrupis (kuhu kuuluvad muinsuskaitseameti ja Saaremaa vallavalitsuse esindajad ning sõltumatud pärandispetsialistid) tekkinud mulje, et suures pildis on üksikute hoonete interjööriga tegelemisest või mittetegelemisest palju olulisem muinsuskaitseala piiride küsimus. Piirid määravad, kus saab muinsuskaitseamet üleüldse nõuda ajalooliste hoonete säilimist ja vähemalt välisilme viisakat restaureerimist.

Paljudes kohtades jookseb muinsuskaitseala piir praegu piki tänavat nii, et üks tänavapool on sees ja teine väljas, isegi kui hoonestus on põhimõtteliselt samaaegne ja sama väärtuslik. Samuti on muinsuskaitseala piirest väljas paar äärmiselt huvitavat ja haruldast puithoonete piirkonda: 18. sajandil tekkinud eeslinn Toriküla ning 19. sajandi lõpust hoonestatud Uus-Roomassaare tänav. Tõsiselt peaks kaaluma ka nende alade lisamist muinsuskaitseala piiresse – Pärnus näiteks on analoogne villade ala muinsuskaitsealas sees.

Kolm kaitsekategooriat

Töögrupiga oleme suure osa Kuressaare vanemast hoonestusest liigitanud kaitsekategooriasse B. Koos interjööriga kaitstavad ehk A-kategooria ettepanekud jäävad ilmselt üsna erandlikeks. Keerulisemad on olnud arutelud uuemate hoonete üle. Selgelt on II maailmasõja järgses arhitektuuris muinsuskaitsealal pigem sobimatuid hooneid, kuid leidub ka väärtuslikku arhitektuuri, mille välisilmet ei tohiks rikkuda. Kas nn Tursakirik (Kiriku tn 5 postmodernistlik kalapood) väärib kategooriat B? Aga mida arvata Postimajast ja Kaubamajast, Ferrumist ja Ajamajast?

Arutelu Kuressaare muinsuskaitseala piiride ja hoonete väärtusklasside üle on kavas 29. novembril algusega kell 11 Kuressaare kultuurikeskuses. Arutelust tuleb ka videoülekanne. Keskustelule järgneb ringkäik Allee ja Uus-Roomassaare tänaval.