Viljar Aro ⟩ Molutamisest, veel kord

Viljar Aro Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

See oli Fred Jüssi, kes kunagi "Tähelaeva" saates ütles, et talle tõeliselt meeldib molutamine – et lähed metsa, teed lõket ja lihtsalt oled. Ja tõepoolest – meie kujutelm elust kipub olema liikumises ja välises energias... Aga paigalseis ja seesmine energia? Küllap oleme nii mõnigi kord tajunud, et mitte midagi tehes võib rohkem teha või nagu ühel Tartu sillal kirjas: "Otium reficit vires" ehk "puhkus taastab jõu".

Sügis on lõpuks oma täies jõus, pimedus tuleb järjest suurema kiirusega ja talv ei paista veel kuskilt. Koos päikesega läheb ka väline hiilgus ja jääb aega enesesse süüvida. Saab mõelda omi mõtteid, saab meenutada olnut ja unistada ...

Pime aeg teeb ruumi meie ümber väiksemaks ja me leiame end taas üles. Nii iseendaga kahekesi olles on võimalik end jälle avastada, muutusi märgata ja õnnelik olla. Õnne valemgi on ju üsna lihtne – rahulolu oma töö või õpingutega, rahulolu oma kodu ja perega, rahulolu iseendaga.

Me räägime stressist, me räägime ajapuudusest, me räägime suurest töömahust, me räägime väikesest palgast, me räägime kõigest heidutavast. Ja eriti räägime koroonast. Nii rääkides oleme ka end ümbritsevat maailma kujundamas mustavaks ja masendavaks. Juba ammu ei oska me enam öelda, kes on "kana" ja kes "muna" ehk kas ümbritsev kujundab meid või on ka meil võimalusi. Aga igaüks on oma maailma kuningas ja saab oma maailma endale vastuvõetavaks teha. Siis saab korda ka maailmade maailm. 

Me oleme õpetajad, õpilased, lapsevanemad ja me armastame õpetamist, õppimist, oma lapsi. Vaimset tegevust saabki vaid siis edukalt teha, kui seda armastatakse. Igaühes meist on palju rohkem peidus, kui me arvame olevat. Päästkem see valla. Nähkem enda ümber rohkem rõõmsaid inimesi, märgakem ja hooligem rohkem üksteisest, tänagem ja kiitkem ette ja taha, olgem maailmaparandajad.

Elu eest ei pea, hing paelaga kaelas, ära jooksma, elama ei peaks ka tagantjärele – elama peaks just nüüd, nautides sügistuultes langevaid viimaseid värvilisi lehti, otsides elu mõtet vahuste merelainete harjadelt, pidades dialoogi iseendaga vaikses metsakohinas. Seepärast hüüan kõigile: "Minge metsa! Minge mere äärde! Tehke lõket! Nautige iseennast! Molutage!" Küll siis suudab taas anda oma õpilastele, oma peredele, oma riigile.

On hingede aeg. On jõuluaja ootuse aeg. On rahunemise aeg.