MAARIT PÖÖR ⟩ Koolid hirmuvabaks!

Maarit Pöör Foto: LAHHENTAGGE

"Tihti nähakse kooli ebameeldiva kohana. Kui samasugune keskkond oleks meil, täiskasvanutel, oma töökohas, lahkuksime sealt esimesel võimalusel," kirjutab lapsevanem, õpetaja ja ettevõtja Maarit Pöör.

Täna räägime väga palju tervisest ja üha enam märkan ajakirjanduses artikleid laste vaimsest tervisest. Kuna olen teist põlve pedagoog ja mul on 15 aastat õpetajatöökogemust nii Eestis kui ka Soomes, on laste vaimse tervise teema mulle väga südamelähedane. Lisaks kasvab meie peres teismeline, kellele soovime tervet ja helget tulevikku.

Kool on läbilõige ühiskonnast, koht, kus on palju emotsioone, pingutust, tööd ja vaeva. On ka rõõmu ja naeru, mida aga sageli saadab halli varjuna hirm. 

Mõeldes tagasi oma kooliajale, algasid minu hirmud põhikoolis. Kartsin erinevaid töid, õpetajaid, eksimusi, ebaõnnestumisi. Suurim hirm oli direktori ees. Temast loodi koll, kelle koopast enam elusalt tagasi ei pääsenud.

Keegi ei spikerdagi?

Mäletan selgelt, kuidas pea kõigi klassikaaslaste sõnavarasse kuulus väljend "ma kardan".

1992. aastal asusin esimese eestlasena õppima Helsingi kunstiülikoolis. Kunstiajaloo eksamil ei suutnud ma ära imestada, et keegi ei spikerdagi! Hiljem, põhikooliõpetajana kogesin sama jahmatust korduvalt – sellist kommet seal lihtsalt pole!

Mõni aasta hiljem hakkas minu soomlannast sõbranna õppima Tartus arstiteadust ja sai vastupidise šoki – enamik tudengeid spikerdas kõigil eksamitel.

Millest küll tekib vajadus spikerdada? Kuulen vastust, et laps on olnud laisk ja pole viitsinud  õppida. Aga vahest on põhjuseks hoopis hirm valesti vastata ja spikerdamine annab turvatunde? Vahest pole õpilane teemast lihtsalt aru saanud ja ka küsida pole julgenud, sest õpetaja on nii hirmutav ega mõistaks last niikuinii. 

Kogu klass peaks suutma töö teha ilma spikri ja hirmuta ning suurem jagu teemast peaks olema hästi omandatud juba koolitundide käigus.

Rusikareegel on ju alati olnud, et mida annad, seda saad ehk siinkohal tuleb meil kõigil peeglisse vaadata. Minu puhul tahavaatepeeglisse, sest täna teeksin minagi õpetajana paljut teisiti.

Meil Eestis hinnatakse kõrgelt Soome haridussüsteemi ning seda on püütud mitme koha pealt ka kopeerida. Viimastel aastatel on hakatud sealset haridussüsteemi ka kritiseerima. Soomlased ise kritiseerivad samuti ning on mõistnud, et vabakasvatusel on ka piirid. 

Üks oluline vahe jääb aga meie kahe haridussüsteemi vahele ikka – Soome lapsed ei karda. Loomulikult on sealgi vastumeelsust, käega löömist, mõnel puudub motivatsioon – aga nad ei karda. Ja see ei ole tingitud karistamatuse tundest, vaid sellest, et õpetajat ei peagi kartma. 

"Õpetajatöö on väga raske ning meil kõigil on häid ja halbu päevi. Siiski ei ole lubatud ühtki inimest alandada ei vaimselt ega füüsiliselt."

Ei mina ega minu abikaasa, kes alustas õpinguid Soomes juba gümnaasiumis, ei mäleta, et oleks Soomes eales tundnud hirmu õpetaja ees. Ükski õpetaja ei tõstnud häält, ei sõimanud, ei süüdistanud. Nad teevad oma tööd professionaalselt, pidades kinni elementaarsetest käitumisreeglitest. 

Me võime väita, et elu aia taga on ilusam ja muru rohelisem, palgad on paremad ja vahendid võimsamad. Üldplaanis ei ole aga suurt erinevust. Varustus on peamiselt sama, palgavahe kaob, kui elamiskulusid võrrelda. Õpetajate koormus ja väsimus on sarnane, leidub terviseprobleemidega õpetajaid ja problemaatilisi lapsi ning lapsevanemaid. Aga Soome koolides pole hirmu! 

Ebameeldiv koht

Tihti nähakse kooli ebameeldiva kohana. Kui samasugune keskkond oleks meil, täiskasvanutel, oma töökohas, siis me ju lahkuksime sealt esimesel võimalusel. Miks me ometi tahame, et meie lapsed käiksid ebameeldiva keskkonnaga koolis?

Kuna parim kaitse on rünnak, süüdistame lapsi küll laiskuses, lohakuses, küll hoolimatuses. Unustades sealjuures, et meie oleme nad ju selliseks kujundanud. Lapsevanemate ja õpetajatena. Ükski laps ei sünni siia ilma teadmisega, et tahab olla paha, loll ja madala enesehinnanguga.

Nüüdseks olen viis aastat tegutsenud ettevõtjana ja seda esimest korda elus. Mind on rabanud erinevus ettevõtluse ja riigitöö vahel. Olen alati olnud kohusetundlik, kuid teadmine, et söögiraha saan välja teenida vaid oma tööpanusega, on mu vastutustunnet kordi kasvatanud. 

Kui vaadelda õpetajatööd ettevõtja pilguga, siis kes teist ostaks teenust hirmu külvavalt õpetajalt? Kui kõik õpetajad oleksid ettevõtjad, millised nendest oleksid edukad ja millised mitte? 

Aineõpetajad esindavad oma ainet ja kujundavad seeläbi õpilase mulje kogu valdkonnast. Kui tunnis saab olulisimaks teemaks tegeleda probleemse õpetajaga, ongi kogu aine mustas nimekirjas.

Kuulakem üksteist 

Me tegeleme üha rohkem probleemsete õpilastega, aga kes aitaks probleemides vaevlevaid õpetajaid? Õpetajatöö on väga raske ning meil kõigil on häid ja halbu päevi. Siiski ei ole lubatud ühtki inimest alandada ei vaimselt ega füüsiliselt. Sarkasm on küll lahe, kuid pigem välditav, kui hea maitse piir on kerge kaduma. 

Meie, õpetajate kätes on noorte inimeste õrn psüühika ja kui see on kord lõhutud, on tulemuseks katkine inimene. 

Autoriteeti ja õpilaste imetlust ei lunastata hirmutades, vaid olles kannatlik suunaja, usaldusväärne tagala ja ennekõike võrdne oma õpilasega. Koolisüsteemis ei ole ülemaid ega alamaid, ei tohiks olla ka koha kätte näitajaid. Kiusamist on mitmesugust ja sageli saab kiusatust kiusaja. See ahel peab katkema.

Kallid lapsed ja lapsevanemad, ärge kartke oma hirmudest ja muredest rääkida. Endiselt elab tugevalt hirm, et kui õpetajat kritiseerid, karistab ta hiljem last. 

Lapsevanemad, teie olete oma lapse eksperdid ja tagala ning teie tagasiside on ja peab olema osa koostööst õpetaja ja kooliga. Läbi ajaloo on meid hirmuga kontrollitud. Aitab.

Kuulakem üksteist ja käigem end välja elamas parem metsas kui klassiruumis. Kuniks meil veel metsi on. Ja terveid lapsi.