Maskimäss – anarhistid vs. ühiskonna pailapsed?

Oliver Parrest. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

"Nüüd siis protestivad inimesed koroonapiirangute vastu. Ühelt poolt tundub see käitumine ennast ja teisi kahjustav ning ebaratsionaalne, teisalt võib siin näha kodanike enesekehtestamist ülalt tuleva hoolimatu kamandamise vastu," kirjutab Anseküla mees Oliver Parrest. 

Ühelt poolt tundja näeb, et vastuseis tuleb viletsast informeeritusest või arusaamisvõimest. Teiselt poolt tundja näeb täpselt sama. Mõlemad eksivad: kogu teave on kõigile kättesaadav (see võib mullidesse koonduda, aga ükski info pole sihikindlale inimesele kättesaamatu) ja arusaamise võimelt erinevad inimmassid üksteisest vähe (üksikindiviidid palju, aga massid vähe). Vahe on hoopis mehhanismides, mis inimesi infot valima ja tõlgendama suunavad. Need mehhanismid on inimeste hoiakud ja väärtused. 

Proovime siis uuesti: ühelt poolt tunduvad piirangute vastased isepäised ja hoolimatud anarhistid; teisalt tunduvad piirangutega nõustujad ühiskonna pailapsed, kel pea on ainult selleks, et kuhugi oleks hõbelusikat pista. Vastavad väärtused oleksid seega enesekehtestamine versus sobitumine. 

Tere, demokraatia!

Nende kahe väärtuse mahutamine ühiskonda on ürgmõistatus, mis alles ootab lahendamist. Kui teha nii, et kõik kehtestavad, mis pähe tuleb, siis saame kõigi sõja kõigi vastu. Kui kõik katsuvad end alla suruda, et kenasti sobituda, on kõigil paha sõdimatagi. Kui teha nii, et ühed kehtestavad end üle teiste, saame ebaõiglase maailma. Ja nii edasi – katse-eksituse käigus on leiutatud näiteks demokraatia. 

Vahel tundub, et meie demokraatia on liiglubav. Sõnaõiguse kriteeriumiks ei ole seisukoha põhjendatus, vaid selle pelk olemasolu. Debattides on sama kaal hoolikalt läbimõeldud seisukohtadel, pealiskaudseil emotsioonidel ja strateegilistel väljaütlemistel mingite salasepitsuste tarbeks. Lärmakaid vähemusi, kes ei suvatse mõne otsusega leppida, pole võimalik piirata ilma demokraatiast väljumata. Justnagu oleks mingit karmimat korda vaja.

Võib aga olla, et näiliselt kõike lubades ei võimalda meie demokraatia tegelikult midagi. 

"Vahel tundub, et meie demokraatia on liiglubav. Sõnaõiguse kriteeriumiks ei ole seisukoha põhjendatus, vaid selle pelk olemasolu."

Kõigil protestijatel, mitteprotestijatel, kõigi arvamuste kõigil kandjatel on täiesti austusväärne ettevalmistus oma alal, samuti on neil mitmeid täiesti mõistlikke soove ja vajadusi, mille eest võidelda, ning tihti ka valmidus seda teha. Üleüldine puudus on aga kogemusest, et demokraatia toimib. Töö juures kehtib ülemuse rumal sõna, omavalitsuses pädevuse ja hoolivuse mitmekesisus, riigis aga täitsa arusaamatu segu igat sorti ollustest. Ohtrad kaasamisalgatused igal tasandil on osutunud kas farssideks või asjatundmatuseks. 

Üritada oma tahet reaalselt kusagil kehtestada on justkui töötada juhtpaneeliga, mille ükski nupp ega kang ei tööta. Kui sellisel paneelil frustreerunult ringi toksida ning leida lõpuks lüliti, mille muljumisel juhtub midagigi – sütib tuli, kostab kriginat, tuleb kuskilt suitsu või nii edasi –, siis palun väga, see ongi see, mida operaator üldse teha saab. 

Näiteks praegu on üks lüliti leitud. Piirangute vastased kehtestavad end olukorras, kus piirangute eiramine ei mõjuta järgmisi punkte: kriis on kriis; kriisist väljumise ajaks on mõned asjad muutunud kas halvemaks või paremaks; mõned asjad, nii head kui halvad, jäävad samaks. 

Võib-olla sureb piiranguvastaste tegevuse abil rohkem inimesi ning võib-olla mitte kedagi. Ainus, mida nad saavad otseselt ja vaieldamatult mõjutada, on nende vahetu enesetunne loetud kuude jooksul. See ei ole üheski mõttes efektiivne enesekehtestamine. See, palun väga, ongi see, mida nad üldse teha saavad. 

Igaks juhuks: piirangute järgimise mõistlikkuses võib küll kahelda. Inimesed ohverdavad täpselt sama suure isikliku ebamugavuse ja kogu nende saavutus on, et nad ei ole osa probleemist. See on justkui päästa põlevat metsa mitte kaasa põledes. Kas kasu kaalub kahju üles? Vahest kaalub, aga kahelda võib ka.

Uued vastasseisud

Kaevikutes juba aset võtnud poolte vahel pole mõtet loopida ratsionaalseid argumente (nood pole tingimata valmistõed, vaid väited, millele esitaja lubab loogikareegleid rakendada). Veel vähem on mõtet loopida emotsionaalseid argumente (väited, millele esitaja ei luba loogikareegleid rakendada). 

Sarnaste patiseisude lahendamisest on kõvasti lihtsam neid ennetada. Kui võimaldada inimestel enda eest seista seal, kus vaja, ei ole neil tarvis seda proovida igal pool, kus vähegi võimalik. Võimaldama peab tublisti enne seda, kui potentsiaalsed pahanduse-olukorrad kätte jõuavad, ning omakorda enne seda tuleb endale aru anda, et mittetoimivad võimalused enda eest seista ei ole tegelikult võimalused. 

Tõsi, selline kaugesse minevikku paigutatud abstraktsevõitu juhtnöör pole just suureks abiks. Kui midagi, siis me oleme praegu elus, meil on tulevik ja seal ootavad järgmised vastasseisud – nende lahendamisega peaks siis umbes praegu pihta hakkama.