/nginx/o/2020/12/09/13520785t1ha554.jpg)
“Me oleme nüüdseks võtnud omaks mõtte, et 2020 on eriline, keeruline aasta. Kindlasti on ka, meie jaoks. Ometi tundub see, mis vaatab mulle vastu 1945. aasta kirjadest, nii palju suurem ja kohutavam, et paneb mind tänasele päevale mõtlema tänuga,” kirjutab Käthe Pihlak.
1945. aasta septembris on mu vanaema kirjutanud ühele lähedasele inimesele, et on jõudnud tagasi Saksamaalt, kuhu ta koos pere ja väikese pojaga sõja jalust viidi. Kodu Sõrves alles ei olnud, pereliikmed ilma peal laiali, kõige kallim aga ehituspataljonis “kinni”. “Minu elu möödub siin praegu iga päev kõva tööga – peame ju ehitama üles oma isamaa, et kõigil oleks tulevikus parem elada,“ kirjutas vastuseks Joann.
Kirjad, mis on vanaemale saadetud 75 aastat tagasi, on nii liigutavad, täis soojust ja hoolivust, et isegi üksnes neid lugedes on tunda päris armastust. Aeg oli siis veelgi erilisem, veelgi keerulisem.
Võtsin ühel sombusel detsembriõhtul ette oma kirjakasti – sirvisin ja sorteerisin seal mitu tundi. Lõpuks panin ilusti iga pataka eraldi paelaga kinni. Kirjad lapsepõlvesõpradelt, kirjad vanematelt ja vanavanematelt, kirjad kooliõelt, kirjad Soome, Saksamaa, Norra, Austraalia, Šveitsi, Kanada ja Taani kirjasõpradelt, kirjad austajatelt…
Mulle on alati väga meeldinud saada kirju paberil – leida ümbrik postkastist ja sättida end seda lugema. Nende kirjade kirjutamiseks on võetud aega ja sõnu on pandud ritta hoolega. Iga sõna on ette mõeldud, paberil ju pole delete- ehk kustutamisnuppu. Ma tean, sest ka mulle meeldib kirjutada. Sellest pole üldse palju aega möödas, mil viimase kirja ümbrikus postkasti poetasin.
Nii nendest tunnetest kui ka jõulumeeleolu rikkuda püüdvatest uudistest ajendatuna moodustasime Kuressaare kuuse juurde valgetest postkastidest jõulukalendri.
Igal lumevalgel postkastil oma päeva tähistav number peal. Nii on igaühel võimalus (tasuta!) saata teele jõulutervitusi, mis Kadi raadios ette loetakse. Tervitada võib keda iganes: sõpru, sugulasi, tuttavaid, kolleege, aga ka naabrinaist, õpetajat, arstitädi või miks mitte üksnes nägupidi tuttavat politseinikku, klienditeenindajat või kojameest. Kasvõi iga päev. Häid sõnu ei ole kunagi liiast!
Tervitusi loetakse ette Kadi raadios esmaspäevast laupäevani kell 14.45 ja et soovid jõuaksid raadiosse samal päeval, peaksid need postkastis olema hiljemalt kell 14. Jõulueelsel nädalavahetusel võib juhtuda, et kuuleb ja ehk ka näeb ilusamaid soove veel kord. Pealegi, et Kadi raadiot kuuleb ka interneti vahendusel, siis jõuavad soovid kohale igasse maailmanurka.
Hiljuti küsis ERR-i Saaremaa korrespondent Margus Muld Kuressaare kesklinnas paarilt möödujalt, kas nad saadavad jõuludeks postkaarte. See on küsimus, millele võiksin kinnisilmi jaatavalt vastata. Kui mitte sünnipäevaks, siis jõuludeks olen alati eelistanud päris postkaardi saatmise võimalust.
Mul on üks kaart, mille saatis hea sõber 1997. aastal, kui elasin Eestist paar tuhat kilomeetrit eemal. Need sõnad on mul pähe kulunud…
Ütle mulle mõni sõna
mis ei läheks kohe meelest
mõni üsna lihtne sõna
kasvõi mõnest võõrast keelest
mida võiksin mäletada
kui mul mõned teised sõnad
tekitavad hingehärmi
teda kordaks läbi lärmi
T. M.
Mis sai aga vanaemast ja Joannist? Ma päris täpselt ei teagi, miks nad uuesti kokku ei saanud. See ei olnud õnneliku lõpuga lugu, kuigi oleks võinud olla. Ent ma usun, et nad mõlemad hoidsid neid kirju elu lõpuni südame ligi. Ja rasketel hetkedel sirvisid neid hoolikalt ritta seatud sõnu.